Ma mõtlen päevas viis korda erinevaid asju, millest kirjutada tahaks, aga ometi on päevad kõik suht ühesugused. Ehk siis hommikul ärkan ja olen üsna väsinud, sest magatud on vähem, kui võiks. Samas kui juba voodist välja saan, siis pole enam hullu ja peale hommikukohvi olen ma valmis tegutsemiseks. Teha on palju – iga jumala päev mõtlen, et saadan vaiba puhastusse, et sorteerin laste riided kappidesse ja vaatan õudusega seda hunnikut, mille saab panna kotti sildiga “Martale väiksed asjad”. Mul on tunne, et minult on röövitud seda vastsündinud beebi aega, sest selle asemel, et inimesed õhkaksid õndsalt: “ooooh, kui armas beebi!”, öeldakse mulle, et “issand, kui suur ta on!”. Vanene laps! Ma tean omast käest, kui nõme see on, kui keegi nii ütleb 
Rotipuuri kasimist olen juba kaks päeva planeerinud, et TÄNA kindlalt teen, aga täna saab kogu aeg otsa ja no ei ole nagu tehtud. Kuna ma siin elutoas kõige rohkem istun, siis ma tahaks, et siin oleks vähem asju ja kõik oleks KORRAS. Ma ei taha seda laga enda ümber. Näiteks ma tahaks 95% mänguasjadest üles viia ja nendest julgelt pooled ära anda, sest kõik ägedad asjad ei mahu siia ja nendel pole laias laastus pointi, kui nendega ei mängita ka. Aga see nõuaks viimist ja sorteerimist ja pakkimist ja ära orgunnimist ja ma mõtlen alati, et TÄNA kindlalt teen. Aga noh, sellega on nagu on.
Homme luban ma iseendale, et mõtlen välja, kas mul on vaja nii kiiku, kui BB tooli, sest idee poolest on see sama asi ja hetkel tundub talle mõlemas sama palju meeldivat. Ehk siis… keskmiselt. Mõtle kui palju ruumi ma saaks, kui kiiku ei oleks! Ja ega ruumi võiks mujale ka teha – meie magamistoa ära koristada ja vaadata, et äkki peaks sellest IKEA mähkimislauast lahti saama, sest me seda null korda kasutanud ja mis ta seal ees passib ah?
Lihtsalt need ASJAD ajavad mind hullluuuuuuks. Kui neid poleks, siis saaks ma ometi rahu. Mõelda vaid, kui mu vannitoakapid ei oleks täis miljonit potsikut, vaid mõndasid väheseid, mis mu lemmikud on? Mitte nii, et teed sahtli lahti ja tuhnid seal viis aastat, otsid asju.
Kardo toa tahaks ära koristada, aga ometi lükkan ma sinna pidevalt ASJU juurde, mis mulle kingitakse ja saadetakse ja … võeh. Ma isegi mõtlesin, et ma proovin teha eksperimenti, kas ma saan lastele terve päkapikuaja panna sussi sisse OLEMASOLEVAT kraami. Ma olen kindel, et nad ei tea pooli asju, mis meil siin on, või lihtsalt ei mäleta, seega tunduks koristamisega siduda seda, et otsida “päkapikukraami” päris toreda väljakutsena.
Aga kuhu ma jõuda tahtsin on see, et isegi kui päeval on korraks jõudu, siis kulub see nagu naks ära asjadele, mida on viivitamatult vaja teha. No näiteks eile käisime nime panemas ja sotsametis ja kaamera viisin parandusse ja juba oli kell seal maal, et Mari aiast koju ja KOHE kui kell saab viis, on peale lapse sündi mul sama asi – nagu kellavärk tõuseb mul palavik. Selg valutab, pea valutab, NIII külm, ükski asend pole mugav, liigesed valuatavad, imetamine on sada korda valusam ja lapsed tahavad kõik midagi teha ja mängida ja tähelepanu ja mina tahaks aina magada.
Jookseb kokku kõik, sest mu illusioon on see, et kui ma saaks kõik koristatud ja sätitud ja tehtud, siis oleks mul päeval aega “haige olla” ja õhtul lastega rabeleda. Muidugi Kardo aitab mind kõigega, aga vot asju sortida ja valida, mida jätta ja mitte, ta küll ei oska, seega kõik minu teha. Okei, AITAB on vähe öeldud selle kohta, et ta enamik asju teebki ise, va imetamine
Ja pühapäeval ju esimene advent, tahaks jõulukaunistused üles panna lastega, aga kuidas ma panen, kui kõik on koristamata ja nii külm on ja pea valutab ja liigesed valutavad ja uni on ja.. Ühesõnaga iga õhtu võtan ma palavikualandajat, magan tunni ja seetõttu ei tule mul ööund enne 1-2 öösel. Seega – ma ei maga.
Kõik on üks surnud ring, ma ütlen! Takkatipuks on Lende haige (nohu ja köha) ja mina nüüd ka. Nohu, palavik ja imeline ohatis nina all. No tule jumal appiii. Õudusega mõtlen, et kui veel beebi ka haigeks jääks, siis peaksin küll paela kaela panema.
Ja kuigi tundub max depressiivne ja kassiv, siis tegelt on kõik ok ja äkki…homme olen tegusam, kes teab? Loota võib! Lihtsalt kopp on ees sellest, et iga liigutus võtab võhmale ja minestusetunne on peal ja see pagana palavik. Õnneks uuel nädalal lähen kontrolli, aga see palavik ja jõuetus olla tavaline peale lapse saamist. Kuigi mulle tundub, et ta juba ammu meiega, hehe, et kaua ma ikka nii abitu olen.
Aa… ja kes mu FBi ei jälgi või ei oma seda imevigurit, siis teie pole ju veel näinud videot, mille Kerli meile sünnitusest tegi. No tõesti kõige ilusam mälestus maailmas ja seda vaadates ma ei saa üldse aru, mida ma halan siin Asi siis väike palavik üle elada ja sassis tube “kannatada”, kui meil on nii armas uus beebi!!!!
Huh, sain hingelt ära halatud ja… HOMME! Homme olen tubli!
The post argipäevad appeared first on Mallukas.