Ma juba Kardole kinkisin ta Von Baeri vöö jupp aega tagasi ära, aga kui te arvate, et ta vana ära viskas ja uut kannab, siis te eksite. Härra nimelt väidab, et uus on liiga ilus ja sobib kanda ainult erilisematel puhkudel, et ala kui linna peale või külla minek. Jeesus küll… Ma pean selle vana vöö ise vaikselt ära hävitama…
Aga no olenemata sellest, et ma kingituse juba kätte andnud olin, siis ei saanud ma ka ju täna päris niisama tühjade kätega päevale vastu astuda. Esiteks nägin ma instas Anna Lutteri ägedaid komplekte ja ma mõtlesin, et kuna mul isadepäevaks on ju AMMU laps käes, et äkki saame mõne ilusa perepildigi tehtud sellel kenal päeval. Noh, tüng, nagu öeldakse. Samas eritellimus oli juba tehtud (meil on liiga suur naispere, et see mahuks ühte komplekti 
) siis sai see täna Kardole üle antud, koos Mari tehtud kaardiga.
Palun panna tähele kaardil olevat haakristilaadset lille ja Kardo maani veninud käsi. Ühega hoiab lille, teine on lihtsalt pikale veninud sellest, et ta kogu aeg kaht tütart tassima peab. Kohe lisandub kolmaski, aga näed, hakkama saab – kõvade meeste värk. Ja kui täitsa aus olla, siis ma ükspäev poes kurtsin naljaga, et ma ei jõua käia, võta mind sülle ja no mida ta tegi, kahmas mu ägisedes sülles ja oli valmis mind niimoodi edasi lohistama, mille peale ma siiski ise kargu alla ajasin
Nagu näha, siis oli mul lootust vähemalt lastest ja isast pilte teha, aga see oli ka omaette taak. Esiteks tahtis Mari olla pildil AINULT kolm numbrit väiksemas lõvikostüümis. Siis pidi üks kukkuma, nutma hakkama, solvuma. Teine sai rotilt pureda. Esimene ei tahtnud lipsu pähe. Teine jooksis juba välja ja nõudis mängumaale. Esimene tahtis autosse…. Kui te arvate, et neid pilte lihtne saada oli, siis eksite siiralt, aga no mis sa ära teed, vähemalt midagigi tänase päeva mälestuseks või nii on olemas.
Ja muidugi kooki sõime ka. Ma ise selle osa oleks unustanud, aga Amps saatis just sobival ajal kingituse
Ma tegelikult tahtsin Kardole kinkida ka midagi, mida ma teadsin, et ta väga tahab. Või noh, ma teadsin, et talle täiega meeldiks – tema enda Kartuuberi logo. Talle see juutuubimine ja värgid meeldivad ja miks siis mitte aidata tal ka kuskile next levelisse minna sellega, et näiteks oma logo omada. Kardo kokkuhoidlikkust teades ei oleks ta iial endale ise disainerit palgata raatsinud, aga no seda enam oli mul võimalus siis midagi kinkida. Kuigi jah, ega meil kõik raha enivei ühine
Igatahes pöördusin ma IIWY disaini poole, sest ta on ennegi mulle teinud nipet-näpet ja alles ma soovitasin teda Henryle ka, kes samuti tema käest megaägeda logo sai. Muidugi kõige tavalisem klient, et tere, mul null visiooni ja pole õrna aimu ka, mida ma tahaks, aga viitsid tee mulle paari päevaga midagi? Ja no ta tegi! Ja Kardole väga meeldis – temal muuseas MINGI visioon olla olnud ja see ollagi täpselt just säärane olnud, seega tore. Kõik rahul!
Isadepäevast veel nii palju, et kombeks on siis isasid kiita, aga nagu te vast aru saate, siis see ei oleks siin uudiseks, kui ma ütleks teile, et Kardo on hästi-hästi hea isa. Ma võin praegu kiirelt läbi mõelda kõik mehed, keda ma tean, või kellest kasvõi kuulnud olen ja no ei tule mulle ette, kas keegi neist võiks olla mu lastele parem, või isegi sama hea isa? Ma siiralt kahtlen selles.
Ta lohutab neid, siis kui lohutust vaja ja ei kaota pead, kui verd pritsib (ehk siis eilne varbaverepritsimine ja tänane õnnetu rotihammustus). Mina läksin kohe paanikasse ja hakkasin sahmima, aga tema viis lapse kraani alla ja pani plaastri peale ja asi ants.
Ja millisele teisele isale saab esitada söögisoovi ja isa kohe teeb. Pannkoogid iga jumala hommik? Saab! Teeme südamed ka peale! Saab! Piparkooke, kuigi taigent ei ole ja ise pole kunagi proovinud teha? Saab! Teeme!
Õhtusöögiks friikaid? IGA jumala õhtu? Teeme! Ja et emme ei pragaks, siis tuleb friikad muidugi ise lõikuda, mitte pakikaid kasutada Kananagitsad? Ikka saab, issi teeb need kanafileest valmis ja need maitsevad imelised. Suppi? Aga millist? Kana, borši, frikadelli? Teen, saab! Pitsat? No MUIDUGI teen!
Mina võin siin kõrval ainult vinguda, et ei tohi lastel muudkui dikteerida lasta, mida me sööme, aga laias laastus… las dikteerivad, ega mul ka rohkem ideid ei ole eriti. Ja kui on, siis täidab hea isa ka minu palveid ja soove, nii et mis ma ikka kurdan.
Üldse on see ka äge, et kogu selle isadusevärgi juures on Kardo A-LA-TI jäänud ka imeliseks meheks. Jah, ma tean, et ma jätan vb oma jutuga ja telekas mulje, et ma aina käin ja kamandan ja sõiman teda vms, aga tegelikult ei ole ma oma armastuses niiväga verbaalne (ja eriti kaamerate ees) kuivõrd… kirjalik. Ja tegelikult oleme me siin üsna tasakaalus ja ma hindan väga seda, et mul on kodus mees, kes iial ei ütle halvasti, kes alati on olemas ja kuulab ära mu kõik halad, isegi kui need on naeruväärsed ja omab minuga umbes sama halba huumorit ja toob mulle lilli ja avab uksi ja armastab nii niii palju (ja ütleb seda välja ka, mitte ainult ei näita tegudega), nii et mul on ainult hea meel mõelda, et no IGAST vigu olen ma siin ilmas teinud, aga laste isaga on mul vedanud, 100%.
Isegi, kui ma kuulen neid “õiges suhtes ikka tülitsetakse!” lugusid, siis ma pean õlgu kehitama ja ütlema, et ju siis meil ei ole õige suhe.
Sest minu tüdrukud saavad kasvada eeskujuga, milline peab olema tõeline mees ja mismoodi kohtlema oma lapsi ja naist. Et saab tülitsemata. Tehku siis selle teadmisega, mida ise õigeks peavad. Ja seetõttu ma võin kindel olla, et nad ei saagi mingi kehva mehe otsa kunagi koperdada, sest nad ju selleks ajaks teavad, milline on õige mees, õige isa ja milline näeb välja elu, kui lapsevanemad on samal ajal … ma ei tahaks öelda parimad sõbrad, sest ma ei näe Kardot just nii… aga ma näen teda inimesega, kellega ma läheks maailma lõppu ja tagasi ja kelle nimel ma teeks ükskõik mida.
Vot nii. Võib-olla see ikka ongi parim sõber olemine, sest mul tegelt NII häid sõpru ka pähe ei tule, kelle heaks ma ennast liigutada tahaks, kui Kardo eest nõus oleks Sry sõpsid, te ju teate, et ma max laisk.
Ahjaa, alles hiljaagu arutlesin ma ühe teise blogijaga, kes kirjutas mulle, et ta on aru saanud, et Kardo on küll jube hea mees ja isa, aga et kas ta ise ka… noh, rahul on. Et veits jääb mulje, nagu ta oleks siin vastu tahtmist kõikide kamandada ja piinleks siin selle naistekarja nõudmise all. Ma lootsin Kardo käest pikemat kommentaari, aga ta hakkas ainult naerma. Ja mitte nuttes, looteasendis ja hullupilguga Ehk siis ma eeldan, et Kardo on meiega ka õnnelik, ma tahaks loota.
Ma pean siia lõppu lisama väikse lõigu, mida Kardo minust mu raamatusse kirjutas. Ma ju mainisin, et mul lähedased kõik kirjutasid midagi ja kui ma Kardo teksti lugesin, siis mu esimene reaktsioon oli ka, et aaa issand, kas sa ikka said aru, et sa MINUST kirjutama pidid, hehe.
“Lõpetuseks tahaksin ma lihtsalt öelda, et Mallu on heade, ilusate ja vapustavate naiste koorekiht ja ma tunnen nagu ma oleksin võitnud eurojackpoti!”
Ühesõnaga, Kardo tundub õnnelik. Ma usun, et ju siis ta on ka. Mina olen ka õnnelik.
“Mari, kas sa oled õnnelik?”
– “Jah, aga tead?”
“Nooo?”
-“Rott ei tohi mind enam hammustada, muidu ma pole õnnelik!”.
*Mainin niisama ära, et miski siin postituses pole reklaam, sest kõik asjad tellisin ise ja valisin ise (va kook, mis saadeti :D). Kardot ka vb nats reklaamin, aga ära anda pole plaani, seega ärge unistagegi!
The post isadepäev ja meie maja isa appeared first on Mallukas.