Viimastel päevadel olen ma Instas maru aktiivne olnud. Ei viitsi arvutit kätte võtta ja telefonis niisama rahvaga lobiseda tundub mugavam ja kuidagi…kodune või nii. Aga tegelikult on mul päris palju postitusi, mis oma järge ootavad ja mida ma teiega hää meelega arutaks, neid teemasid on jälle blogis lihtsam lahata. Kirjutades saan vahepeal mõelda, et oot, mis ma just öelda tahtsin, Insta storyd on rohkem sellised niisama “sutsakad”.
Sellega seoses on mul lugejatele üks küsimus: ma näen instas, et kuigi enamik jälgijaid on mu lugejad, siis on ka päris suur posu selliseid, kes mu blogi iial lugenud ei ole ja noh, ei hakka ka. Kui palju siin on sellisied lugejaid, kes loevadki ainult siin, aga nt Instas või Fbis ei jälgi? Lihtsalt selle pärast, et ma siis teaks, kui palju ma niiöelda sisu dubleerima peaksin siia-sinna. Ma küsisin seal, et kas loevad blogi ja sain sellise tulemuse:
See 8% vastanutest oli mingi 400 inimest, mis on päris palju. Eriti annab see tunda siis, kui ma lasen seal küsimusi küsida, sest mingi haige hulk “kui vana sa oled” ja “kas sa saad tütre?”, “mis nimeks paned?”. Ilmselgelt ei küsiks neid küsimusi ükski lugeja ja üldse olen ma aru saanud, et need on tulnud ka rohkem selliste nooremate jälgijate poolt. Noored ei viitsi blogisid lugeda, maksimaalne, mis viitsitakse on väike näpuklikk või swipe. Pole muidugi midagi ette heita, eks elu sinna suunas vast liigubki ja mis sinna ikka teha. Isegi kui mul on vahepeal sellised instatamisetujud, siis minu süda kuulub sellele blogile siin ja mul pole plaaniski insta peale üle minna, et olla rohkem selles teemas sees. Äri, raha, staaritsemine ja muu selline.
Eile küsis keegi instastooris minult midagi säärast, et miks mina ei taha, et minu bränd oleks rohkem professionaalne, nagu Paljal Porgandil ja et ka Marimell liikuvat sinna suunda. Et noh, sätitud pildid, hasshhtäägid, ajastatud postitused ja muu selline. Teate, miks ma ei taha? Sest ma ei tunne ennast kui bränd, ma ei taha olla… bränd. Jah, minu blogi on minu töö ja minu elatusallikas, aga see on tulnud ise. Ma ei mõtle, et oh, kirjutan sellest, siis saan klikki. Või et peaksin olema ilus ja seksikas, sest siis ma saan palju laike ja jälgijaid. Ja ma ei taha olla täiuslik või isegi teeselda, et ma olen täiuslik ja eriline ja, veel hullem, staar. Ma olen täitsa tavaline inimene, kohe kolme lapse ema, abikaasa, naine, sõber, inimene, mis iganes! Ainuke erinevus on see, et mul on üsna väike privaatsusevajadus ja mulle ei ole häbiasi paljudest asjadest rääkida või enda kogemusi, mõtteid jagada. Muus osas – jumala tavaline ja suvakas.
Üks 14-aastane tüdruk jättis mulle instasse küsimuse, et miks ma oma storydes nii kole ja sättimata olen. Ma sain aru, et ta ei mõtle seda selles suhtes halvaga, et ta päriselt lihtsalt ei mõistnudki, et ma ju vist nagu keegi olen, telekas olen ja instas palju fänne ja lihtsalt KUIDAS saab nii, et ma panen üles pilte ja teen storysid suvaliselt rääbakil juustega, kodudressides ja teist päeva sama pluusiga, endal pole meikigi näos.
Teate miks? Sest ma lihtsalt TAHAN! Ma ei taha olla mitte midagi muud, kui mina ise. Minus näiteks ei ole seda staarigeeni, mis osades on. Noh, näiteks esimene suvanäide on BSH – ta on küll veel noor ja uljas, aga ta on selline seksikas kaunitar ja bravuuri täis ja selline… staar noh. Ta teab, et ta on hot ja samas on äge, et ta näitab oma instas ka neid hetki, kus ta max malaka moluga kodus vedeleb. Hehe, ma loodan, et ta nüüd ei solvu, aga minu meelest see on äge. Inimene on sätituna selline sekspomm, aga ta ei pelga näidata oma fännidele ja followeridele, et on okei kodus ka suvakas olla ja ennast niimoodi näidata. Tal on kindlasti rohkem selliseid noori tüdrukutest fänne kui mul ka ja ma usun, et see on vaid hea eeskuju. Kõik ei pea alati olema perfektne. Ma tahan, et minu tütred ka seda teaksid, mitte ei imestaks kunagi, et omg sa käid ilma meigita poes väää, mark ju äääää. Seda enam ei kavatse ma mingi laivitamise ja stooritamise jaoks endale kodus meiki ette tegema hakata, sest muidu ma ei esinda äkki piisavalt profesionaalselt oma brändi-šmändi. Mind lihtsalt ei huvita noh.
Paljas Porgand on blogija ja niiöelda staar. St käib ja on ja teeb ja viitsib. Näha on, et veri ninast väljas inimene pingutab, et olla bränd. Et olla Paljas Porgand. Tegus naine, pole midagi öelda, mina nt ei viitsi. Mind ka kutsutakse kogu aeg igasugustele üritustele ja asjadele ja .. no pole nagu minu pleiss. Pole minu maa see “Eesti tuntud inimeste üritused” väga. Mis staar ma ka olen, ma olen Mallu.
Samamoodi väidavad Meelis ja Leen oma tänases postis, et nad ei ole blogijad, nad on staarid (link). No kui nad ennast nii tunnevad, siis miks mitte. Tõepoolest on nemad olnud need, kes avalikult arvavad ja kritiseerivad ja ütlevad, so be it. Mina seda ei taha, ma ei tunneks ennast mugavalt elusees kuskil kleite kritiseerida või rääkida asjadest, millest mina isiklikult essugi ei tea. Nemad teavad, nemad tahavad, andku tuld. Nad väidavad oma postituses, et kunagi eristas mind see, et ma olin “julge ja labane”. Hmm… julge ja labane. Aga nüüd olen nagu hall mass, kõik teised. Olen arg ja sünnis? Ma ei tea ja mind ei huvita ka, sest ma ei saa praegust mind ja praegust blogi võrrelda näiteks selle ajaga, kui Mari oli sündinud ja hakkasin niiöelda Mallukaks. Ma olin siis 22, noor, ütlesin, mis sülg suhu tõi, ei mõelnud mitte kellegi tunnetele, teen mis tahan #yololife. Ma ei ole muutunud, sest ma kardaksin midagi või üritaks olla keegi teine.
Leenu postist lugesin, et nad oleksid viimane aasta nagu ennast rämedalt tagasi hoidnud ja mitte olnud nemad ise ja ju siis nende puhul see nii ongi. Mina aga ei tunne, et ma oleks eelnevat ennast kaotanud, vaid lihtsalt… mul pole siis olla huvi julge ja labane… Kuigi ma ikka kogu aeg kuulen, et ma nii labane, seega ma sellest vast lahti ei saa 
Aga ma ei taha enam nii kirjutada, nagu toona, sest ma olen juba vana mutt, jõuetu ja väsinud Ei ole minus seda kärtsu, mürtsu, staari.
“Minu meelest räägitakse Eestis ülivähe telgitagustest, olgu selleks siis mistahes meelelahutus, ka blogijate päriselust blogitakse vähe. Ja kui ma siis julgen öelda midagi, on kohe OMFG 
” Ütles Leenu oma fbis seda postitust jagades, aga minu meelest blogimise “telgitagustest” on räägitud ju küll ja veel. Või ma ei tea, mis siis nii suure saladuskatte all hoitakse, mida keegi teada saada ei tohiks? Blogijate “päriselust” blogitakse vähe? Minu meelest enamik blogijad blogivadki oma päriselust, oma harilikust argipäevast ja mõtetest ja päris tunnetest. See, et Leen miskipärast aasta aega alandlikult ennast tagasi hoidis ja millestki muust, kui “päris” asju kirjutas, see ei tee ju teiste blogisid vähem “päris” asjaks, või mis? Aga ma ei tea, äkki ma lihtsalt olen see loll, kes ise midagi aru ei saa, mis seal ikka. Lihtsalt viimane asi, mis ma viitsiks, oleks hakata mingit karakterit endale aretama, et oo blogis olen mega fierce Mallukas ja päris elus olen selline suvakas mutt, nagu ma olen. Veel naljakam oleks see, et muidu olen jumala normaalne, aga blogis kukuks ülbitsema ja mölisema, pärast ütlen kõigile, et aaa ära pahanda, see oli mu blogikarakter, ma päriselt ei arva üldse nii. Kas see on mingi thing, mida teha v?
Ei hakka ma koostöö raames poolpaljalt instas või blogis poseerima, sest ega mul siin suurt millegagi lehvitada pole. Kellel on, andku aga tuld, ega ma kade ole. Ma saan aru, kuidas äri käib, ma lihtsalt ei viitsi sellega kaasa minna. Ei võta paljaks, ei hakka mega draamaqueeniks, ei hakka laksima kriitikat, et olla eriline, eristuda, staar olla. Ei viitsi, ei huvita. Nii kaua, kuni ma saan olla mina ise ja see veel leiva lauale toob, siis olen. Ja kui enam ei saa, siis on aeg edasi liikuda ja vaadata, mis või kes ma siis edasi olema hakkan. Sinna on vast veel aega, siiani paistab, et veel neid on, kellele ma sellise igavana ka sobin 
Ma ei taha ennast müüa ja turundada ja klikke kalkuleerida ja…
Ok, ma ei saa enam diipi peksta, ma pean minema lastega keksu hüppama. #influencerofkids #DIY #esik #blogger #lovemylife #blessed #kõhtontühi #päriselu
The post ma olen blogija, mitte staar appeared first on Mallukas.