Mul oli eile ikka päev läbi eriti närvihaige tunne peal. Iga asja peale kiunusin ja närvitsesin, nagu mingi segane. Häbi öelda, aga ma pole vist elu sees laste peale nii palju kisanud, kui eile terve päeva peale kokku. Küll mind ajas närvi, et nad diivanipatju loopisid, siis see, et nad aina kraaklesid ja õhtu lõpuks murdusin selle peale, kui nad laetulesid vilgutasid ja samal ajal kaklesid. Tõsiselt ka, ma pole vist elusees NII kõvasti üldse karjunud kellegi peale, kui too hetk, et nad sellest pagana lülitist eemale astuks ja ükskord selle igavese kaklemise ära lõpetaksid.
Endal ka väga paha tunne siiani sees, sest kuna ma muidu olen siiski normaalne inimene, kes oma laste peale ei kriiska, siis Mari sellega väga harjunud ei olnud ja solvus mu peale 100%. Ta hakkas nutma, ütles, et ta süda on katki ja magama minnes ei öelnud mulle head öödki. Üldiselt on issiga magama minek suur mangumine, et ei taha issit, tahan emmet. Eile vaadati mind nagu viimast tonti ja mindi kurjalt magama. Paras mulle kah, ei tohi oma pingeid laste peale välja elada, see ei ole kuigi täiskasvanulik.
Hommikuks ei olnud minul enam karjumisetuju ja Marikene ei olnud ka enam pahane. Jumal tänatud.
Lohutan ennast sellega, et ehk juhtub kõigil selliseid murdumise hetki ja peaks vast lihtsalt õnnelik olema, et selliseid momente pole rohkem olnud. Ja üldse on sellised murdumised küll inimlikud, kuid laias laastus ebavajalikud. Kuigi jah, mul siin praegu riburadamisi igasuguseid feile elus, aga mis mõttega ma neile ikka keskendun. Shit happens ja ainukene variant on nagunii edasi elada ja lahendusi mõelda, mitte kodus laste peale karjuda ja mossitada.
Seega, ei mingit kassimist enam, suur inimene võiks osata hinnata seda, mis on hästi, mitte nukrutseda selle üle, mis ei ole. Eks?
The post oluline vs ebaoluline appeared first on Mallukas.