Kardo on terve mu raseduse olnud ideaalne mees. Okei, ta on seda ka siis, kui ma rase pole, aga no ma mõtlen seda, et näiteks 9 kuud jutti mu jalgu masseerinud iga õhtu. Kui ma oigan, et oiii siit-sealt on valus/krampis/pinges, siis hea, et mind pikali ei lükata, et no las ma siis ometi mudin sind, jumala eest!
Süüa ma ei tee, ei viitsi, lihtsalt loetlen, mida tahan ja siis Kardo teeb. Täna tahaks vist pitsat…
Pole ebaharilik see, et ma kähisen abitult, et Kardo kle, kas sa viitsid minu eest tõusta ja teha. Noh, ala too vett, anna õuna, Lende pissis, Mari tahab Actimeli, otsi mu telefon. Mine too poest šhoksi. Reaalselt, Kardo on nagu mingi kaelast halvatud invaliidi hooldaja. Öösel on ka paar korda olnud, et togin ta üles ja anun, et too juua, too Rennit, too alt see hea kõva padi, mida jalge vahele panna.
Siinkohal on see koht, kus tuleb panna #blessed.
Lisaks saab ta imeliselt aru, et mul on VAJA enne Marta tulemist remonti teha ja kõike koristada ja kraamida. Ega ta ju ei taha, aga ta lihtsalt teeb, ohkab ja kraamib. Ta teab, et mul on VAJA et köök oleks korras, aga ma ei viitsi, suuda, jõua seda koristada. Seega on see tema tööks saanud. Pesu panen mina pesema, aga ma ei viitsi, suuuda, jõua seda kuivama panna. Seega tema tööks saanud. Nõude pesu – tema töö. Ela nagu kuninga kass.
Täna tassis ta jälle mingeid asju kuuri, sest “need on mul ees ja ma EI TAHA neid siia!”. Ma tegelt inisesin niisama, ma ei arvanud, et ta päriselt ka viib, aga viis! Ja voodipesu vahetab ka nii nagu mulle meeldib – et kõik kokku sobiks. Muidu ei saa ju elada. Ei saa olla nii, et padjapüürid on sajast erinevast komplektist ja tekid mingid X erinevat värvi. Lihtsalt ei saa! Kuidas ma sünnitaksin lapse koju, kus on kollased padjad ja mingi lilla tekikott, kui kardinad on roosad? Ma keeldun! Et olukorda lihtsamaks teha, andsin kõik voodiriided ära, mis ei ole hallid või roosad. Ehk siis suva, mis kokku satub, sobib ikka kokku.
Tegin Votexist tellimuse ka, tellisin padjapüüre ja tekikoti ja linu. Linu kulub täiega, eriti beebiga hakkab kuluma. Seega tegin tellimuse. Kõik halli ja roosaga, et Kardo ei saaks puusse panna ja pärast minu mölinat kuulama, et mida ta seal jälle korraldanud on, oma vale värvi tekkide ja patjadega. Segane! Muuseas, ma kasutasin koodi “marimell” ja sain oma tellimuse lausa 25€ odavamalt, niiet tänks Leenu.
See varustus tellitud, hakkasin mõtlema, et lambanahkasid on vaja. Noh, VAJA! Elada ei saa ilma! Uus nahkdiivan on küll ilus, aga veits libe ja veits jahe. Tahaks pesa teha. On vaja panna peale lambanahad. Siis on beebil ka hea seal lebada. Teistel beebidel (Mari ja Lende) ka. Mul ka. Juurdlesin pikalt, et kas tellin pruunid või valged või valge-pruuni kirjud. Mis küll kõige ilusam oleks, ah?
Aga oot, toolipatju on ka VAJA! Uusi kardinaid on vaja. Kollast pleedi on vaja! Kõike on VAJA. Tellitud!
Nüüd mõtlen, et esikupõrandale oleks ka midagi maha vaja, nagu suuremat porimatti vms, et päris mustust tuppa ei tassiks. Töömehed pidid nüüdse seisuga esmasp lõpetama. 22 oktoober siis. Noh, lepigus oli 24 eksole, aga mulle kohe meeldib meenutada, et 2.10 alustati ja öeldi, et no umbes nädal läheb, aga me paneme lepingusse alati PALJU kauem, igaks juhuks, aga et nii kaua ei lähe never ever, usu mind! Jajah, usun muidugi, ma ju usungi kõike 
Aga ma ei kurda, sest see mis on tehtud on täitsa kabe ja ma ausalt juba näen vaimusilmas, et see saab valmis. Ei saa ju imestada, et ma kurdan ja kopp ees, kui kõik on lihtsalt… selline:
Ja siis saab kõik olema remonditud ja ilus ja uus ja puhas ja uued kardinad ja lambanahad diivanil ja uus voodipesu ja… Kõik see pani mõtlema, et see “pesapunumise” aeg on nagu üritaksid impressida oma vastsündinud last. Et näed, siia sa saabusid, tule vaata meie kodu, see on max puhas ja ilus ja soe ja hea. Kui ta juba paari nädalane on, siis ta peab avastama, et aa tegelt kõik on koerakarvane ja must pesu igal pool ja muu säärane, aga kui ta KOJU TULEB, siis ootad nagu uut ülemust külla, et triigid veel asjad ka kappides ära – äkki ta vaatab?
Eriti haige on see, et see esikuremont eks. Et see pidi ju olema, et ah köök nii ilus, et võiks ju selle esikuseinakese ka ära värvida, no big deal. Ja sellest on kujunenud KUUDEPIKKUNE keberniit. Ma ei taha isegi neid sõnu välja öelda, aga ma lamasin vannis eile ja vaatasin neid kohutavalt viimistletud plaate ja vuukimistööd ja mõtlesin, et no kuidas ma toon Marta sellisesse rõvedasse vannituppa. Kuidas me üldse elame nii rõvedas vannitoas.. Et tahaks vannitoa ja vetsu remonti kah teha…
Üks osa minust ütleb, et vannituba on ju niiii väike ruum ja kui kaua ikka seda tehtaks. Vanad plaadid ja lagi maha, uued asemele, vann sisse, kraanikauss sisse – tehtud. Max üks nädalavahetus, kus me võiks lihtsalt ära minna? Teine osa minust ütleb, et ma olen sügava vaimse alaarenguga ja see võtaks vähemalt kaks nädalat ilma pesemisvõimalusteta elamist ja veniks nii kaua, et enne hakkaksid mõned lapsed siin kooliteed alustama, kui meie uue vannitoa valmis saaksime. Ja noh, also see maksaks mingi miljon eurot, mida mul ei ole.
Aga… tahaks.
Ma olen haige inimene.
Tellin nüüd oma lambanahad ära. Võtan need kirjud.
Parim leid vanakraami poest EVER. Ma ainult siin istungi nüüd.
Sinna akna ette on ju ka kollaseid kardinaid VAJA. SAate ise ka aru, eks. Aga muidu täitsa kabe vastsündinule muljet avaldamiseks, eks?
The post ma olen haige inimene appeared first on Mallukas.