Mul oli korraks illusioon, et meil on laupäev täiesti vaba, aga eile hommikul meenus, et meid kutsuti ju ühte restorani külla, et me nende roogasid arvustaks ja pilte teeks ja ühesõnaga, tellisid blogipostituse. Süüa mulle meeldib, restoranis meeldib ka käia, sest siis ei pea pärast nõusid pesema ja lauda koristama ja no kui see kõik veel tööna letti lüüa, siis pole nuriseda midagi. Ainukene “probleem” oli see, et restoran asus nii teisel pool linna, et võiks öelda, et lausa teises linnas. Kuna meil on hetkel kasutada Kia Sorento, siis ei tundunud ka see väga suur takistus, sest ma olen nüüd nädal aega ringi sõitnud ja isegi kõige võõramad kohad tunduvad praeguseks hetkeks gepsi abil täitsa kohale jõutavad.
Kokku oli lepitud, et tuleme peale Lende lõunaund, ehk siis otseselt konkreetset kellaaega mitte. Üldiselt magab Lents umbes kella ühe-kaheni, seega hiljemalt kolmest lootsime restoranis olla, et siis poole kuueks kodus olla. Kardole oli eile mingisugune üllatuspidu korraldatud, ala nagu naistel on babyshower, siis meestel on see ilmselgelt midagi muud, sest nagu ma nüüd tean, käidi põgenemistoas, saunas, limuga sõitmas ja linnas mööda baare tuiamas. Aga okei, ma ruttan endast ette, sest ma olen veel eilses hommikus, kus ma õndsalt arvasin, et suudan kogu selle logistika ära majandada.
Esiteks läks juba ärkamisega valesti, sest üldiselt on lastel juba 7-8 paiku silmad pärani lahti, eile magas Lende aga nagu tellituna pea poole kümneni. Lisaks näitas Mari absoluutselt kõiki külgi, mis hõlmavad solvumist, nutmist, jonnimist, kiusamist ja kraaklemist. Seega tuli mul geniaalne idee – nii kaua kuni Lende lõunaund magab, viime meie Mari Kohilasse, sest seal olid mu vanemad. Neil oli plaan Pärnusse veekeskusesse minna ja see plaan Marile isegi meeldis.
Muidugi suutsime me enne uksest väljumist veel natukene nuttu kuulata. Mari nimelt aeles kuidagi niimoodi diivani ees, et kui mina hakkasin maha astuma, suutsin ma talle jalaga täpselt näkku koksata. Kui Mari nägi, et tal huulest verd tuli (ju lõi hambaga vms), siis hakkas ta röökima, et ma pean kiirabi kutsuma. Ta nimelt jupp aega tahab endale iga asja peale kiirabi kutsuda ja ma ütlesin talle ükskord, et ainult siis kutsutakse kiirabi, kui palju verd tuleb. Ta lootis, et see hetk on nüüd käes, aga näed, pidi ikka leppima ka kiirabita edasi elamisega. Karistuseks rääkis ta KÕIGILE, keda ta nägi, et emme lõi teda jalaga näkku. Ma palusin teda, et kui vähegi võimalik, võiks ta selle info edaspidi enda teada jätta, mitte kõigile kuulutada, sest see oli ju ometi kogemata 
Nii et ühesõnaga pidin ma võtma ette oma elu esimese maanteesõidu, pakkisime Mari asjad kokku ja võtsime suuna Kohila poole. Muuseas, peale esimese maanteesõidu sain ma ka oma esimese hääletaja peale võtmise kogemuse. Üks vana mutikene oli bussist maha jäänud ja me viskasime teda natukene maad edasi. Nii tore oli, et oleks tahtnud kohe tädikesega piltigi teha, aga see oleks juba väga imelik olnud. Igatahes oli ta maru tänulik, et ta jala kõndima ei pidanud ja mina sain linnukese kirja, et see ka nüüd siis tehtud.
Muuseas, mul sõbrad rääkisid, et nad kunagi võtsid heasüdamlikult hääletaja peale ja see kuses neile autosse, et enam ei julge võttagi. Ütlen kohe ära, et meil seda ei juhtunud ja kuna ma ise olen omal ajal suur hääletaja olnud, siis kui ma oma auto saan, siis raudselt võtan edasipidi kah.
Kohilasse jõudes kuulutas Mari esimese asjana: “Emme lõi mulle jalaga näkku, aga seda ei tohi öelda!”.
Nii, Mari maha raputatud, nüüd võtsime suuna tagasi Tallinna poole. Kuna Lende alles magas, siis tegin mina endale viisaka näo pähe, soengugi! Panin kleidi selga ja Kardo surus isegi triiksärgi selga, sest ikka restoran ja teeme pilti ja… Valisin Lendele ka nunnu kleidikese ja saime veel võimaluse seda mantlikest kasutada, mille ma Emmystore.ee‘st tellisin. Niisama oleks sellega vast jahe, aga autojakina on see piisavalt hea ja õhuke. Kuna ma muud mütsi siit remondi seest ei leidnud, siis sai Lents endale paraja beebimütsi ka pähe ja digimuutus kohe aasta nooremaks, hehe.
Ühesõnaga olime me kõik nüüd valmis lõpuks ometi kodust lahkuma. Googeldasin veel korra restorani aadressi ja tahtsin seda auto gepsu sisse lüüa. Ei lasknud, siis sain aru, et ahsoo. Linn pole ju Tallinn! Mul oli ükskord Viimsiga sama jama, kui laste sünnat tähistama läksime. Seega panin linnaks Viimsi, aadressi sisse ja asusime kiiresti teele – kõhud olid ju maru tühjad, olime juba tunde tegelenud restorani minekuks ette valmistumisega, seega söönud ei olnud. Ja Lende, vana nälgur, tahab ju kohe peale ärkamist süüa, aga ma mõtlesin, et ei hakka midagi andma, kannatab selle sõidukese ära, siis sööbki restoranis isuga, mitte ei hakka seal pirtsutama.
Kuni Peterburi maanteeni oli tee tuttavam, aga varsti keerasime juba mööda megaväikseid teid kuskile… ma ei tea kuhu. Tee oli pikk ja umbes 20da minuti peal hakkas Lende nutma, et tema tahab süüa. “Jaaa, kohe jõuame!” kinnitasime me talle, ise mööda maailma väiksemaid metsateid sõites. Ega geps ju ei valeta!
35 minutit sõitu röökiva lapsega, endal pinge juba max laes, et mis kuradi kohas see restoran asub ja mis X teid see geps meid sinna viib, teatas masin mulle, et me oleme jõudnud sihtpunkti. See oleks väga tore olnud, aga kahjuks avanes meile aknast selline vaade:
Ühel pool keegi riisus oma tagaaeda, teisel pool põletas teine kulu. Restorani ei paistnud mitte kuskilt. “Eee… no kui neil kuskil SIIN restoran on, siis ma ei imesta, et nad reklaami tahavad,” netis Kardo. Aga vot ei olnud mitte kuskil restorani. Lõin google lahti, et vaadata üle, et kas sai ikka õige aadress sisse, kui ma mõistsin, et ma oleks pidanud linna asemel panema Kaberneeme, mitte Viimsi. Lõin siis uue aadressi gepsis sisse ja palvetasin jumala poole, et uus aadress vanast kuigi kaugel ei ole, aga näed, kaart näitas nii:
Ütlesin kiirelt restoomanikule, et oleme täiesti vales kohas, saatsin talle sama pildi ja keerasin vandudes nina ümber, et hakata siis resto poole sõitma, kui Kardo pomises, et no tegelikult pidime me vähemalt neljaks kohal olema, sest nüüd jõuame me mingi viiest restosse ja siis ei jõua ta elusees oma peole. Palusin tal veel uurida, et ehk pole see mingi kella peale minek, aga väidetavalt oli. Kuueks oli esimene asi bronnitud ja edasi lükata ei saanud. Lende nuttis ikka veel näljast ja mina närvitsesin roolis, sest ma ei saanud aru, KUHU ma siis sõitma pean. Võõrad teed, geps ikka valesti seadistatud, me peame siis järelikult ju koju minema, tere tali!!!
Kui te nüüd kellaajale mõtlete, siis saate aru, et kesklinnast läbi sõitmine venis nagu tatt, Lende tahtis süüa, tahtis pissile, lasi oma tooli täis, nuttis nagu metsaline ja mina mõtlesin ainult, et palun jumal, ma tahan juba koju jõuda! Selleks hetkeks olime me sõitnud siis täpselt 22.8 km sinna valesse metsatukka ja siis sealt siis 23.1 km tagasi koju (pikem maa, sest noh, tulime läbi kesklinna).
Kodus andsime kiirelt Lendele süüa ja sõime ise ka, ma olin ise ka selleks ajaks viis tundi näljendanud, sest “kohe lähme ju restorani”. Kui me lõpuks söögi tehtud saime, ära söödud ja Kardo oma peole saadetud, sain mahti restorani ka kirjutada, et nagu näha, me ei jõudnudki täna, sest muidu poleks abikaasa oma peole jõunud ja me tuleme parem homme varasele lõunale.
“Te oleks võinud olukorrast juba eelnevalt või kiiremini teatada. See ei tundu õige, jätame selle asja ära, aitäh teile!”
Ma tegelikult inimesena saan aru, et ega nemad meiega autos ei olnud ja nemad ju ei teadnud, millal me tuleme või mitte ja neil polnud ka vast aimu KUST me tuleme. Et kui ma neile selle pildi saatsin, et meil oleks sealt võsast veel 35km tulla, siis nemad ei teadnud, et me juba 22km olime sinna suunas rahumeeli sõitnud ja ega nemad saanud ka teada, et meil kuskile kellaajaliselt veel jõuda vaja oli. Aga ENNE ma seda küll teada ei saanud anda, ega ka jooksvalt, sest… ma olen roolis. Tõesõna ma näen, et miskipärast saavad kõik teised hakkama nt valgusfoori taga telefoni näppimisega, aga vot mina ei saa. Kui ma natukenegi ringi passima jään, siis ma raudselt magan maha, kui foor muutub või keegi kuskile liigub ja tekitan ohtliku olukorra. Seega on mul põhimõte, et mina telefoni ei näpi sõidu ajal ja kuna me sealt võsast olime endast hetkeks elumärki andnud, ei arvanud ma ka, et see nii ajakriitiline oleks, et ma kohe peaksin nendega uuesti ühendust võtma. Ma ei tea, mis te arvate?
Igatahes, kuna MINA selle kogu keberniidi läbi elasin ja olin valmis neile vastu tulema, et oma vähestest alles jäänud nädalatest kuskile päris kaugele trippima ja 9 kuud rasedana ringi vaaruma nutvate laste ja valesse metsatukkadesse sõitmisega, siis miskipärast see “see ei tundu õige, jätame asja ära, aitäh teile:)” tundus mulle NII ebaõiglane, et ma mõtlesin sellest terve eilse õhtu ja veel tänasegi otsa.
Ma saan nendest aru, aga see ei tähenda, et ma nüüd ei või eilset päeva kirglikult põlata, persse läks teine.
Kui aga keegi kunagi satub NEEM restorani, siis andke mulle teada, kas need kammkarbid on nii head, kui ma neid eile endale viie tunni jooksul ette kujutasin, sest olgem ausad, mina sinna enam minna ei kavatse Ilus koht tundub sellegipoolest, teie võite ju ikka minna.
Minul hakkab nüüd kolmepäevane raamatu kirjutamise maraton. Mulle on bookitud Swisshotellis tuba, kust ma ei kavatse enne väljuda, kui raamat valmis. Arvestades, et tuba on bronnitud teisipäevani, siis LOODETAVASTI saan ma teisipäeval teile rõõmsalt teada anda, et raamat on nüüd valmis ja siis oleks enne Marta tulekut valmis saada ainult remont, mille tegemisega ei saa mina ise kahjuks üldse kaasa aidata, sest töömehed on hetkel väga tublisti siin tööd vihtunud teha ja ma ise loodan, et äkki… nädala(!?) pärast saan teile juubeldada, et jess, remont ka valmis!
Äpp väidab, et 31 päeva sünnituseni. Eelmises UHs väideti, et Marta olla kolm nädalat kasvust ees. Paras võidusõit ajaga…Tuleb tegutsema hakata, mis muud :)