Teeme siis väikse ülevaate sellest, kuidas mu elu viimastel päevadel kulgenud on, sest… noh, tahan!
Eile oli Lendel ikka eriti kehva olla, mis tähendab seda, et suht viimase hetkeni lasime tal hotellis magada, et tal natukenegi parem hakkas. Kardo käis veel Mariga ujumas, mina pidin Lendet süles hoidma, sest ainult minu rinnal oli hea olla, mujal hakkas nutta tihkuma. Nagu te teate, siis lõpurasedana on niigi ebameeldiv selili olla, lisa sinna otsa veel üks jurakas laps – ma konkreetselt surin ta all, aga no teha polnud midagi.
Lõpuks oligi aeg ennast bussi peale sättida, kiiruga unustasin veel oma uhiuued mütsi ja salli hotellituppa, aga õnneks Vspast pakuti, et nad võivad need postiautomaati panna. Jee, praeguste ilmadega kuluvad nad kindlasti marjaks ära. Kui me Tallinna jõudsime, siis pidin ma Kia esindusse minema, sest sealt sain ma kätte prooviauto selleks nädalavahetuseks. Kuna Kardo pidi lapsed koju viima ja päris ihuüksi tundus veel roolis veits jube olla, siis tuli mu sõbranna Gerda minuga kaasa. Ja jumal tänatud, et tuli, sest koos oli kuidagi … julgem. Seda enam, et mu esimene sõit autokooli ja ARKi väliselt oli Ülemistes tipptunni ajal. Üldse päris palju sai eile sõidetud – alguses Ülemistelt ISKUsse, siis sealt koju. Kodust jälle õikale, et Mari mu emale viia ja siis tagasi koju, tee peal võtsime süüa kah kaasa. Ehk siis sõitmise lõpetasin juba siis, kui täitsa pime oli ja nagu te ehk teate, siis pimedas olin ma sõitnud täpselt ühe korra – siis, kui ma pimedasõitu tegin.
Kõik võivad ka kergendatult ohata (või pettunult, what ever rohkem meeldib), aga kõik jäid terveks ja ei ajanudki mitte kedagi alla. Kuigi jah, mul sellel Kia Sportage peal olla kõikvõimalikud turvavärgid peal, et sellega oleks vist üldse raske avariid tehagi. Ta hakkab piiksuma, kui ma rida vahetades kedagi ei märkaks, või kui ma oma rajal peaks kalduma, siis rool hakkas ISE mind paika sättima ja noh lust oli kohe sõita.
Kuigi jah, veits harjumatu oli küll, aga sinna pole vist midagi teha. Tuleb sõita ja siis saab seda vaikselt täitsa käppa ka. Näiteks hommikul vaatasin, et oh, mul on pakiautomaadis 5 pakki ja postkontoris ka 3tk, et vihmaga eriti nadi järgi minna, aga siis meenus, et aaa kle mul auto ju, ma võin sellega minna 
Remondi update siiani – nagu te teate, siis põhiasi, miks me Tartusse tulime on pahteldamine ja lihvimine. Lihvimistolm on ju lihtsalt JUBE! Arvake nüüd 6x, kas pahteldamisega oli üldse eilseks alustatud :)? Ma isegi ei viitsi enam närvi minna, aga no veits kopp on ees küll, et isegi kui võtad suure firma ja teed lepingud jne, siis IKKA oled selles olukorras, kus sulle kehitatakse õlgu, et jah, ehitusvaldkonnas ongi nii, et võib kauem minna ja sinna pole midagi teha. Sellega kaasnevad siis ka täiesti 100% umbkeelsed ehitusmehed, kes ei suvatse head aegagi öelda, kui nad lahkuvad. Lihtsalt vahivad sind oma vihase näoga ja teevad minekut, nagu… what nohh? Ehk siis praeguseks on tehtud poole vinnaga üks asi – elutoaseinale tehti see jupike juurde ja plaaditi ära. Ma ei saaks öelda, et see ka valmis on, sest ilmselt on sinna liiste jne vaja veel lisada.
Kuna aga seina plaatimiseks oli vaja eest võtta meie pelletkamin ja tagasi ei saa seda panna enne, kui lihvimine läbi (muidu see ehitustolm läheb kaminasse ja teeb selle sodiseks), siis kasutame me praegu õhksoojuspumpa + üleval radikat. Ehk siis eluruumides on ok olla, aga näiteks WC ja köök ja lastetuba on NII külmad, et karju appi. Me ei julge ahju ka kütta, sest me panime ju praegu selle beebiriietega kapi TÄPSELT sinna kõrvale ja ma ei tea, kui hea mõte see oleks.
Niiet jah, tore lugu. Kõik on kaetud ehituspaberiga, natukene on trepiseina ka pahteldatud, aga noh tõesti minimaalselt. Muud ma ei näe, et oleks tehtud, aga noh, lootus säilib, et äkki ma lihtsalt olen pime või ei oska vaadata neid kõiki imelisi toimetusi, mis siin ette võeti.
Kell on hetkel 11.14*, töömehed pidid tulema kümneks. Ma panin isegi spets selle jaoks püksid jalga, aga oh well, mis seal ikka. Leping on meil igatahes nii pikaajaline, et eks ma alles peale 24dat oktoobrit võin kaeblema hakata, et valmis pole. Nii kaua hoian mokka maas ja vingun ainult oma blogis, sest noh, ma tõesti ei lasknud ju lepingusse kirjutada seda sisse, et kui me terve perega T-R spetsiaalselt ära sõidame, et pahteldamise+lihvimise ajal MITTE siin olla, et siis võiks ehk pahteldamisega algust ka teha. Võeh, mind ausalt ajab nutma juba. Ma ei teagi, et kas see kogu remondiga feilimine või see, et mul endal hakkab ka vaikselt nohulaadne toode tekkima, või see, et Mari unustas eile sügavkülma lahti ja kõik meie jäätised sulasid ära, või see, et Kardo läheb täna JÄLLE Tartusse tagasi, sõbra sünnale.
Aga okei, mis ma ikka halan. Istun parem autosse ja toon pakiautomaadist seened ära, mis mulle spetsjomm korjati ja ära puhastati, saan need nüüd sügavasse visata ja talvel seenekastetki teha. Järgmine aasta korjan ise oma varud!
*Nad nüüd tulid. 11:45