(tegelikult triibutusest)
No jumal. Tahtsin mina enne magama minemist kiirelt blogid läbi sirvida ja mida ma näen – Lipsukene on rase! Selle asemel, et inimesele õnne soovida (Ps! Õnne teile!) tundsin mina hoopis kadedust.
Need, kes blogi parooliga õnnistatud on, teavad vast küll, et pulmareisil tekkis meil Kardoga mõte, et teeks ehk selle teise lapse ka ära. Ma olin sellest mõttest niiiiii põnevil! Jätsin oma plaastrid kus see ja teine, ostsin endale kotitäie ovulatsiooniteste ja mõtlesimegi, et paneme selle beebi nüüd heaga hakkama.
Mida ei juhtunud, oli beebi.
Ma ei teagi miks ma seda teist last nii hirmsasti tahtsin. Ehk selle pärast, et esimene kukkus nii imeliselt välja ja on nii nunnuke, et paha hakkab. Võiiii selle pärast, et ma ei suutnud enam tööd teha, mul hakkas aina rohkem koppa ette viskama see iganädalane “oi tere kallis kuulsus, mida teile meeldib suviti teha?”. Ei tea ise ka. Eks ma mõtlesin sedagi, et koos on neil nii tore kasvada ja beebid on niiii nunnukesed ja Kardo on mul nii nunnukene ja üldse… Et teeme siis selle pulli ära!
Esimene kuu ei juhtunud midagi ja ma olin KOHUTAVALT pettunud. Tegin vist üle 10 testi ühe nädala jooksul ja no ei olnud ma teps mitte rase. Ja siis ootamatult avanes mulle see uus töökoht. Ja Tai reisi võiks ju ära teha mitterasedana ja…
Nüüd tööl käies ei suuda ma ette kujutada, et millal meil see teise lapse hetk jälle peale tuleb. Okei, mina saan rääkida vaid enda seisukohast, aga kuna mina olen see emakaga vend, siis minu seisukoht ongi see õige seisukoht Image may be NSFW.
Clik here to view.
Seega praegu ma tunnen küll seda, et HOLY SHIT, ma olen sisuturundusjuht (elu fancy ametinimetus onju), mul on suurepärane töökoht, mis võimaldab mul a) päevad läbi blogida b) käia igal pool lahedates kohtades. Samas olen ma praegu rohkem tööl käinud kui Naistelehes, ma mõtlen just ajaliselt kontoris käimist. Ja iga päev avastan ma äkki, et appi, kell on 6 saanud ja võiks nagu koju minna. Mitte, et mul oleks SUNNITUD kuskil olema kellast-kellani, aga nii tore on tööl käia ja uut asja teha ja teha seda mida ma armastan. BLOGIMINE. Ja see ongi mu töö (lisanditega). Kuhu see uus beebi veel mahuks?
Ma isegi tunnen teinekord ennast süüdi, et ma selle kahe viimase nädalaga vähem kodus olen olnud oma esimese lapse ees. Mis ma veel selle teisega teeks? Selles suhtes, et meil on ammu Kardoga kokku lepitud, et uue lapsega jääksime me mõlemad koju, aga mina ajaksin oma asja ikka edasi ja ma tean, et me saaksime sellega kenasti hakkama, aga ma ei tea enam, kas ma seda kohe tahan.
Mis on naljakas, sest veel paar kuud tagasi tahtsin ma seda NIII väga ja ei suutnud muust mõeldagi, kui väiksest Johanist või Lillekesest. Aga nüüd…
…Ma ei tea, mis juhtus!
Kaasa ei aita muidugi ka Mari uus elufaas, mille ma nimetan “anna mulle, mida ma tahan KOHE, või ma vedelen maas ja röögin hüsteeriliselt”. Ütlen ausalt, see ei ole just kõige meeldivam eluperiood siin ilmas, just eriti mu kõrvadele, sest aeg-ajalt tuleb seda väikest väänikut ikkagi keelata ja ta ei võta seda just kõige paremini. Vanasti (enne esimest eluaastat) ei olnud ta kunagi selline. Isegi ehk mitte pool aastat tagasi, aga need jonnivärgid on ta lähiajal ära õppinud ja emana on see tüütu ja väsitav ja kurnav. Ausalt on. Proovi ise kedagi sada korda päevas keelata, kes selle peale hüsteeriasse läheb, kuigi su ainus soov on see, et ta ei hävitaks elamist, või ei teeks endale viga. Tundub, et nagu ei paluks palju, aga tema jaoks on see suur draama.
Näiteks täna käisime arsti juures, kus ta röökis 20 minta täiest kõrist, ise maas vedeledes, sest ta ei saanud ooteruumis legotorni edasi ehitada. Jeesus nagu, kust see jonn tuleb?
Juba selle pärast tunduks adekvaatne õppida enne seda ühte händelida, kui teine peale teha. Ja olgem ausad, kuhu mul kiiret on? Küllap tuleb see teine nunnukene nagunii, kes vaid oskab öelda, millal. Nii kaua naudin ma seda, et ma olen päris karjääriinimene, kes teeb asja, milles ma olen imeline ja ühtlasi käin reisimas, saan uusi elamusi, naudin aega Kardoga omaette, annan Marile olla võimaluse pikemalt olla mu ainukene nunnufer ja ….elan oma elu full on!
Ühtlasi ei mäleta ma enam midagi, mida beebidega teha.
Ma ei ole kunagi olnud inimene, kes defineeriks ennast nimega “ema” all. Ma ei halvusta muidugi neid, kes tahavadki ainult emad olla, see on iga inimese isiksuses ja iseloomus kinni. Aga mulle meeldib see, et ma olen ikka mingi tähtis mutt, teenin piisavalt, et reisida siis kui ma tahan ja kuhu ma tahan, teha tähtsaid toiminguid ja soovi korral minna kallisse restorani ja juua suurepärast punast veini. Aga vot enamikke neid asju ma teha ei saa, ilma, et mul oleks hästitasustatav amet. Ja seda ametit ei saa ma siis, kui ma muudkui lapsi juurde teeks. Naljakas on muidugi ka see, et minu unistustes on VÄHEMALT kolm last (tegelt viis), aga ma ei tea, mis ajavahemikkudel ja kuidas ma nad oma ellu paigutan.
Mul on imeline mees, kes tegeleb lapsega nii armastavalt, et ma isegi ei kahtle, et ta suudaks hea isa olla nii ühele, kahele, kui ka viiele lapsele. Mul on usk enda suhtes, et mul on armastust enam kui mitmele enda ja mitte ka enda lapsele, sest ma tahaks kunagi ka ühte nublukest adopteerida. Mul on piisavalt hea tugivõrgustik, kellele ma iga kell loota saan ja mul on üldse nagu KÕIK, millest ma unistada oskan. Aga nüüd ma tunnen, et mul on vaja seda oma aega, enda teostamise aega. Ja eks näis, mis elu toob :))
Aga eks näis, ma olen nüüd siin piisavalt kaua lobisenud, las ma lisan teile lõpetuseks nunnu pildi Marikesest, kui ta alles nööbikene oli ja lähen magama ära.
