Soovime sõbrannaga teineteisele head ööd, kui ta äkki ütleb: “Puhka sa ka, varsti ei saa sa seda pikemat aega teha!”.
Mulle tundub, et sellest hetkest saadik, kui sa annad teistele teada, et su sees kasvab teine inimene, on see ümbritsevatele inimestele justkui alarmkell, et on aeg vaest rasedat ähvardama hakata. Uskuge mind, see on juba kolmas kord, kus ma kõnnin ilmas ringi, justkui oleks mulle otsa ette kleebitud silt “hirmuta mind täie rauaga!”.
“Sul on juba süda paha? Ei? Oi jumal, paar nädala pärast on sul süda NII paha, et sa ei suuda grammigi süüa!”
“Ma mäletan, kuidas mul kõht 5 kuud kinni oli ja ma endale suurest potil punnitamisest poole kintsu pikkused hemmoroidid punnitasin. Sul pole? Hehe…VEEL! Oota vaid!”
“Rasedus ja alles poole peal, see pole midagi! Lõpus hakkad sa niimoodi juurde võtma, et su lihane ema ei tunne ka sind enam ära su pekiste põskede tagant!”
Reaalselt, mul on suva, sest nagu öeldud, ma olen see sari-rase, ehk siis ma olen juba üsna kursis, mida rasedus endaga kaasa toob ja mida ta ei too. Kuigi jah, rasedused võivad olla väga erinevad, aga sellegipoolest eelistaksin ma seda aega mööda saata nii, kuidas taevaisa annab, mitte igal hommikul hirmunult teki alla piiludes, et kas seal on juba pool kilo hemmoroide või mitte. Sorri, ma tegelt ei tea täpselt, mis need on ja kas neid annab kilodes mõõta, aga noh, saate aru küll. Ma ei viitsi ette põdeda! Ja see vist häirib inimesi, sest tundub, et ühiskonna ühtne missioon on pidevalt MURETSEDA. Ega muidu ju õige eestlane ei ole.
See tänane “ega sa varsti enam puhata saa” ka seda olen ma täpselt kolm korda kuulnud. Esimesed kaks korda oleks võinud ka kuulmata jätta, sest mul pole vist ühegi beebiga magamata ööd olnud. Esimene kord ma päriselt uskusingi teisi, et no MUIDUGI beebi=null und, kuidas muidu? Nii see oligi, et kui Mari sündis ja teised kahjurõõmsalt küsisid, et noh, oled magamata jah? Ja mina vastasin, et tänan küsimast, ärkasin täna 3h enne beebit, sest uni läks ära aga see otsustas edasi põõnata, siis ei andnud ähvardajate süda rahu.
“Eks sa oota paar nädalat, siis tulevad koolikud ja gaasid, küll ta siis alles nutab!” Möödus paar nädalat ja kõik oli samamoodi nagu enne.
“Eks sa oota paar kuud, siis tulevad ta esimesed hambad ja oiii kuidas ta siis nutab!” lubasid nad.
Mari esimene hammas tuli vist millalgi peale aastat, nii et see oli üks pikk ootamine…
Enne Lende sündi hakkas sama jutt. “Ega KAKS korda ka ei vea magava lapsega. Oi, nüüd istud mõelma korra eest üleval!”.
Nagu öeldud, ei ole ma veel ühtegi ööd üleval istunud ka Lendega. Okei, muidugi on olnud ühe käe sõrmedel üles loetletevaid öid, kus uni oli kehvem ja nii, aga no ei midagi märkimisväärset. Ei mingeid gaase, ei mingeid koolikuid, ei mingeid röökimisi. Magab nagu beebi on minu meelest täitsa õige väljend, sest minu beebid… magavad ja söövad. :D
“No KOLM korda sa ikka magavat beebit ei saa. Ole valmis, istud siin aasta aega üleval,” pakuvad nad. Saad aru, üks inimene reaalselt ütles mulle, et noh, nüüd saan raudselt rahutu beebi, sest mul oleks ka aeg teada saada, mis tunne ema PÄRISELT olla on.
Nagu… vabandage mind? Mida te arvate, et ma siin viimased viis aastat teinud olen, kui mitte emaks olnud? Või emaks saab vaid siis olla, kui sa oled vähemalt X arv öid magamata? Vot sellega ma kursis ei olnudki…
Igatahes, mingu kuidas läheb. Kui nutab, siis nutab. Kui ei nuta, siis ei nuta. Aga no mis kuradi häda on käia ja ähvardada neid rasedaid, kuidas nad varsti enam ei maga? Mis see aitama peaks? Magan kolm kuud ette ära või? Või mis selle imelise hoiatuse eesmärk olema peaks? Kiirelt peaks ennast oksa tõmbama, et jumala eest mitte röökiva lapsega tegeleda? :D Mulle lihtsalt päriselt ei mahu pähe, sest minu meelest on rasedus nii tore ja mõnus aeg. Eriti kui me räägime veel ESIMESEST rasedusest, mis on täis sellist põnevust ja ootusärevust ja erinevaid tundeid ja hirme ka, nagunii. Ja siis leiab mingi kontingent inimesi, et hea idee oleks minna ja rasedale naisele käojaani ajama minna.
See on minu jaoks reaalselt sama kohatu, et lähed kellegi pulma, lööd pokaale kokku ja siis seletad kõva häälega toosti ajal kaunile õhetavale pruudile, et no oota vaid, varsti korjad härra sitatriibuga trussikuid ja nutad oma noorust taga, samal ajal kui mees diivanil peeru laseb ja kotte sügab.
