Aah, appi! Kas te teate seda pettumustunnet, kui mingi suur töö lihtsalt ära kaob? Noh, mul just nii juhtus. See tähendab, et õnneks oli kaotus piisavalt väike, et jäi vaid MINU kaotuseks. Mari suutis kogemata mu läpaka laua pealt maha libistada ja see kukkus otse mälukaardi peale, mis arvuti sees oli. Mälukaart läks katki ja pildid läksid kaotsi. Jumal tänatud, et mul ei olnud seal inimeste beebipilte, mida oleks küll väga paha ära kaotada olnud! Küll aga olid seal minu blogi jaoks vajalikke pilte. Noh, igasugused tootepildid jne, mida ma saan täitsa vabalt uuesti teha (mis on lihtsalt tüütu, sest ma olen neid juba teinud!) ja lisaks sattusid sinna mälukaardile ja hunnik ägedaid toidupilte, mida ma just blogi jaoks teinud olin ja see tähendaks mingi viie õhtusöögi “taaslavastamist” mida ma lihtsalt teha ei suuda ja jõua. Seega, pikk vabandus jõuab nüüd poindini – mul ei ole siia postitusse pilte panna! Andke andeks!
Nimelt, kes veel ei tea, siis homme veel kestab Tallinnas Toidumess 2018, mis hakkas juba täna pihta. Kuna mina teen koostööd Maximaga, siis jõudis minuni juba enne info, et ka Maxima Meistrid möllavad toidumessil. Nii täna, kui ka homme. Nimelt degusteerisid nad täna muffineid, homme pastat. Miks? Nad tahavad poodidesse müügile paisata valmistoitude sarja, mis on loodud spetsiaalselt lastele mõeldes. Ehk siis tervislik, maitsev ja rohkete kasulike köögi- ja kaunviljadega. Täna ja homme saavadki inimesed nende valmistoite maitsta ja varsti jõuavad need ka poelettidele.
Jajah, te võite mulle nüüd öelda, et valmistoit on paha-paha ja seda ei maksa üldse süüa. Ma nõustun, kuid ometi pean ma tunnistama, et ma ei saa väita, et meil kunagi valmistoitu laual ei oleks. Ikka on ju kiiremaid aegu ja selliseid päevi, kus ei viitsi isegi kõige lihtsamat rooga kokkama hakata. Ma ei ütle, et selliseid päevi tihti oleks, aga näiteks täna oleks minu jaoks küll selline ideaalne päev olnud, kus ma oleks hea meelega külmikust mingi valmistoidu pannile visanud ja präänikutele sisse söötnud.
Ei taha siin küll halada, aga Kardo on juba päevi mu kasuisaga tegelenud maja tünniosa talade vahetamise, soojustamise ja ma ei tea mille kõigega veel. Seega olen mina pidanud siin pooltõbiste lastega möllama, neid lasteaiast tooma, kantseldama, nendega mängima ja lõpuks veel süüa ka tegema. Sealjuures olen ma ka pildistanud + pilte töödelnud. Ja kui kiire on, siis tekibki selline ahastus, et apppiii, ma ei jõua mitte midagi. Seda enam ei olnud ka viitsimist eriti süüa teha, aga kuna mul ei olnud ei tervislikke, ega ebatervislikke valmistoite kuskil külmikupõhjas, tegin poolsurnud näoga ja mõlema käega lapsi taltsutades süüa.
“Emme, anna šokolaadi!” -“Ei anna! Enne sööd õhusööki!”
“Emme, Lende hammustas mind!” *puhun peale*
“Emme, ma tahan kleiti vahetada!” -“Mine vaheta siis.”
“Emme, lähme õue!” -“Enne peame söögi valmis tegema.”
“Emme, tahan ka segada/lõigata/koorida!” *lasen tal solberdada ja asju segamini ajada, mida tema kutsus aitamiseks*
“Emme, anna rotti!” -“Mari, ma teen süüa. Pärast mängime rotiga!”
“Emme, sul on beebi kõhus. Issi võtab pärast beebi sülle!” -“Jah…Sul on õigus.”
“Emme!?”
“Anna šokolaadi…”
Ma ütlen ausalt, et mul oli/on tänase päeva lõpuks juba vaikselt selline tunne, et ma uputaks ennast vanni, kui ainult aega oleks. Enne tahaksin ma vaid kõikidele üksikemadele miljonieurise auraha anda selle eest, et nad iga päev kogu seda tralli soolona läbi mängivad, sest ma olen praegu valmis Kardo kandasid suudlema, et ta tuppa tagasi tuli ja lapsed ise magama viiks, et ma saaks vanni minna ja lõõgastuda. NALI! Mul on 11 asja to-do listis, millest vähemalt kolm pean ma tänase õhtuga ära tegema, sest muidu olen ma homme peale kolme pildistamist omadega täitsa ajahädas. Seega tsau-pakaa unetunnid ja tere tulemast kaunis tööõhtu. Vähemalt saan ma rahus ja vaikuses olla, sest mul voolab juba kõrvadest verd sellest kilkamisest, kaklemisest, jauramisest, vingumisest, kaebamisest ja kiunumisest :D
Tegelikult proovin ma siis, kui aega rohkem on, tänase sugustele päevadele ette mõelda ja tihtipeale viskan ma sügavkülma sööki, mida kiirel ajal välja võtta, üles sulatada ja pannile visata. Eks kodus tehtud kraam on ju alati parim! Näiteks on head “valmistoidud”:
LIHAPALLID! Kui kotlette või lihapalle teeme, siis teen ma neid alati natukene rohkem, panen karpi ja viskan sügavkülma. Nii hea on need mõnikord välja võtta, pannile visata ja süüa mõnusaid isetehtud lihapalle absoluutselt mitte mingi tegemise vaevaga.
SMUUTISEGUD! – Okei, see pole küll mingi väga rammus õhtusöök, aga mõnikord päästab smuuti suuremast näljast ja võidab näiteks aega, kuni sa veel süüa teed, aga lapsed KOHE midagi tahavad. Kuigi meil on 90% ajast värskeid puuvilju, on ikka vana hea Murphy see, et kui suur häda käes, siis ei ole puuviljakausis isegi mitte poolt kuivanud sidrunit. Seega teen ma mõnikord paari grippkotti kahe smuuti jagu “segu”. Üleküpsenud banaanid, õunatükid, viinamarja, pirni, spinatit. Valik on lai, sest segusse läheb absoluutselt suvalt kõik, mida maitseb ja mida parasjagu on.
KANA/KALAPULGAD! See on mu üks viimase aja lemmikutest. Võtad kanafilee, lõikad suupärasteks tükkideks, kastad munasegusse ja seeejärel parmesani-riivsaia segusse. Soola pipart ka ja jällegi – karpi ja sügavkülma. Kui tahad midagi kiirelt lauale saada, võib nad kohe ka pannile visata, rohke või sisse (veits nagu fritüüriks neid). Tulemus on ÜLI hea ja sama saab teha ka näiteks kalatükkidega.
Lõhepulgad
Kui palju (või kas üldse) tarbite teie valmistoitu, või mida teete teie nendel päevadel, kus ei suuda/jõua süüa teha, aga midagi on vaja lauale panna?
*Postitus sündis koostöös Maximaga