Tuli üks väike looke mõne aja tagusest meelde. Mina koristasin ülemisel korrusel, lapsed tuiasid all ringi ja vaatasid vist mingit multikat. Söök oli ahjus, ootas valmimist. Vahepeal tuli Mari üles ja kurtis, et ta tahaks jäätist. Mina seletasin ära, et ise ei tohi jäätist võtta, emme teeb parasjagu süüa ja kui me soolase toidu ära sööme, siis saab jäätist kah. Mari paistis vastusega rahule jäävat ja tuli alla tagasi.
Umbes 20 minutit hiljem tulin ma alla ja mida ma näen. Mari sööb rahumeeli jäätiselõppu ja diivanil vedeleb veel neli-viis jäätisepakendit. Meil oli juhtumisi neid väikseid Twixi jäätiseid, mitte need suured vahvlitopsid. Mina siis räägin Marile, et niimoodi on väga inetu teha, sest emme ei lubanud ju sul jäätist võtta ja õhtusöök ei mahugi kõhtu kõikide nende jäätiste vahele.
“Ma ju ütlesin, et ei tohi ise jäätist võtta!”
-“Ma ei võtnud.”
“No aga kust need jäätised siis tulid, kui sina ei võtnud?”
-“Lende andis!” vastas Mari kõige rõõmsama naeratusega maailmas.
Selle peale hakkasin mina lapsele moraali lugema, kuidas valetada ei ole ilus ja enda teod tuleb ikka üles tunnistada, mitte enda väikest õde enda pahandustes süüdistama. Samal ajal kui mul suurest vanemdamisest suust vahtu lendas, kuulsin ma köögist tuttavat sügavkülma ukse avamise kriuksu ja tuppa astus Lende, suur naeratus suul ja jäätis käes. Tatsas Mari juurde, ulatas selle talle, ise püüdlikult: “Aitääääääh!” öeldes.
Jah, valetada ei ole ilus, aga ilmsüütuid lapsekesi mitte uskuda vist kah mitte :D
Best friends 4 ever!