SIIN blogis toodi näiteid teenindusvaldkonnast ja need meenutasid mulle ka mõnda enda vahvat seika, mis mul viimasel ajal olnud on. Enamik nendest on olnud taksojuhid, sest noh, ma nendega puutun kõige rohkem kokku.
***
Sõidan rahumeeli taksoga koju. Juhiks on umbes 60+ vanem meesterahvas, väga viisakas, ei olnud suurem asi lobiseja ka. Küsis ainult, et kas härib, kui raadio mängib (ei häirinud). Ühel hetkel lausa karjatab: “See on mu lemmiklugu! Kas tohib kõvemaks panna?”. Lugu oli järgmine:
Ma pean tunnistama, et oli päris humoorikas kuulata, kuidas vanem härrasmees kaasa ümiseb: “All I wanna do, is make love to youu-uuu!”. Kui lugu läbi sai, köhatas härra hääle puhtaks ja edaspidine sõit kulges haudvaikuses.
***
Jälle taksos. Sedapuhku oleme taksojuhiga jutule saanud, kui ta äkki uurib mu käest, et mis tööd mu mees ka teeb. Minu vastuse peale, et on lastega kodus, muutub härra tõsiseks.
“Meestele ei meeldi selline asi,” kinnitab ta.
-“No minu mehele meeldib,” ei viitsi mina temaga vaidlema hakata.
“Ta võib teile ÖELDA, et meeldib, aga tegelikult mõjub see mehele väga alandavalt!”
-“Küll on siis tore, et ta teile öelnud on, et see talle ei meeldi…Ma usun, et ma tean ehk oma abikaasat natukene paremini, kui teie.”
“Teie olete noor naine, arvate, et teate mehi. Teie mees on ka kindlasti noor mees, arvab, et ta teab, mida ta tahab. Tegelikult on mehed kodeeritud raha teenima, selle vastu ei saa. Mees võib lõpuks teid vihkama hakata!”
-“Ja mida siis naised kodeeritud tegema on?”
“Ei, ärge solvuge! Naised võivad ka raha teenida, aga no ei ole ju sobiv, et mehest rohkem. Sellest tulevadki need perekonnad, kus naistel on lapsed erinevate meestega. Keegi ei taha pikalt selliseid naisi. Ärge võtke pahaga, ma tunnen ainult muret!” seletab taksojuht.
-“Okei, ma lõpetan siis töötegemise ära ja elatume edaspidi lasterahadest,” ütlen ma naljaga.
Taksojuht ohkab, nagu oleks kivi südamelt langenud. “Eks see nii ole õigem jah! Kordan veelkord, mitte halvaga! Ma lihtsalt olen elu näinud!”.
***
See on muidugi eriti vana meenutus, üldse mitte märtsikuust, aga mingi hetk sattusin ma poodi, kus ma enne käinud polnud. Seega tuiasin ma seal pikalt ringi, et leida kõik vajalik.
“Vabandage, kust ma leiaksin musti oliive?”
-“Snäksid.”
“Te mõtlete seal pähklite juures? Ma vaatasin sinna, ei leidnud nagu.”
-“Snäksid!” ütleb ta uuesti ja hakkab mind suunama täpselt samasse riiulivahesse, kust ma just tulin. Ise ohates, nagu ma oleks vähemalt tal terve päeva ära rikkunud. Jõuame kohale, ta suunab pilgu üles ja tahab juba hakata ütlema, et NÄED SIIN ON!! aga ka tema ei näe seal kuskil oliive. Daam muutub nõutuks ja jalutab kassa poole, et teise müüja käest küsida, kus on mustad oliivid.
-“Snäksid!” seletab müüja nr 2 esimesele. Esimene seletab vastu, et oliivid ei ole seal, kus nad tavaliselt olnud on.
“Teid on röövitud!” ütlen ma naljaga vahele.
Müüjad lähevad sabinasse. Röövitud? Kes? Millal? Mis veel võeti?
“Eee.. ma tegin nalja. Ma ei usu, et teid tegelikult röövitud on…”.
-“Aga kus siis on must oliiv?” küsib müüja 2 minu käest nõudlikult, nagu oleks juba hakanud mind kahtlustama oliivide röövis.
Ma reaalselt pidin ennast väga tagasi hoidma, et mitte talle “snäksid” vastata. Ühesõnaga, sealt ma oliive ei saanud…