Küll on selle Põlva ja Valga sünnitusosakonna ümber suur meediaskandaal. Kui eile minu poole pöörduti palvega, et jagaksin oma lugejatele petitsiooni, mis algatati Põlva sünnitusosakonna säilitamiseks, oli mul arvamus, et see petitsioonivärk on ikka päris mõttetu. Et ju siis on otsused juba tehtud ja kuskil enam “kisada” ei ole midagi. Täna hommikul ärkasin miskipärast kuke ja koiduga ja hakkasin uurima, et mis netimaailmas toimub. Ainult üks sünnitusmaja jutt ajab teist taga. Siis hakkasin mõtlema, et tegelikult saab sellise suure meediaskandaaliga muuta ka kõige rohkem kivisse raiutud asju, seega, kui keegi minu lugejatest leiab, et Põlva sünnitusmaja võiks alles jääda, siis SIIN saab anda allkirja. Muidugi seal on juba 128% vajalikest allkirjadest olemas, aga mida rohkem, seda uhkem.
Ma kindlasti oskaks palju rohkem arvamust avaldada, kui ma EI elaks Tallinnas. Ometi siin ma elan ja mul on lausa luksus valida, et kas tahan minna ITK’sse või Pelgulinna sünnitusmajja. Samas kui ma elaks kaugemal, või linnast väljas, oleks mul vist päris suur hirm aru saada, et millal on õige aeg. Olgem ausad, isegi siinsamas elades oli mul enne sünnitust närv sees, et kas ma ikka saan aru, millal on õige aeg kodust väljuda. Ütlen kohe ära, et ma ei saanud aru, sest mu ema lõpuks juba hakkas ühe käega ise taksot kutsuma, kui ma küürus seljaga trepile koperdasin ja enam püsti ei saanud. Ma ikka veel arvasin, et aega on ja et ma ei taha seal haiglas kaua valutada. Ütleme nii, et ma jõudsin haiglasse umbes paar tundi enne sünnitust, aga ma hiljem enam autoga küll sõita poleks saanud, sest mul on see imeline komme terve sünnituse protsessi oksendada. Ehk siis kui ma elaks kuskil väikses kohas, siis ma sõidaks vist 38dal rasedusnädalal sünnitusmaja ette telkima, et kindlasti mitte kuskil teepervel sünnitada.
Inimesed kurdavad ka, et kui kõik nüüd Tartusse lähevad sünnitama, siis saab niigi ülerahvastatud haigla veel rohkem ülerahvastatud olema. Noh, ma ei ole ise küll kunagi Tartu haigla lähedale sattunud, aga ülerahvastatuseks loeti seda, et perepalateid ei jätku ja jube kiiresti saadetakse koju “konveiermeetod”. Noh, siis võiks öelda, et ega Tallinnas ka parem seis ei ole, aga mina ausalt öeldes ei oska kurta. Jah, esimene kord ei saanud perepalatit, aga tänu sellele, et ma järgmine päev kell 13 juba kodus olin, ei jõudnud see mind häirma hakata. Ka teise lapse sünni järgselt tahtsin ma võimalikult kiiresti koju saada, et niiöelda “päris” elu elama minna, seega ei olnud mul selle kiire väljakirjutamise vastu mitte midagi. Ma muidugi ei räägi olukordadest, kus naisel on kaebusi, või sooviks kauem haiglas olla…Issand, ma ei teagi. Kas saab soovi korral kauem haiglas olla, lihtsalt selle pärast, et ise tahad? Kes teab, kui ma kolmanda lapse saan, siis äkki ma tahaks ka paar päeva uue beebiga tutvuda ja nautida seda, et ma ei pea kohe “kaosesse” tagasi sukelduma. Aga ennast teades – ma kibeleks nagunii koju.
Ma tegelikult tahtsin teie käest küsida, kellel lapsed on – kus teie sünnitasite ja kas te jäite rahule? Minu sünnitused olid küll üsna erinevad, kui ma mõtlema hakkan. Aga eks asi oli selles ka, et esimene kord ma olin paanikas ja ei saanud midagi aru, teine kord oli juba üsna kindel siht silme ees. Mõlemal korral puutusin kokku VÄGA meeldivate ja sõbralike töötajatega, samas mõlemal korral juhtus mulle ka täpselt üks ebameeldiv töötaja. Juba siis suutsin ma seda naljaga võtta, nüüd veel eriti. Minu jaoks pole isegi see perepalati mitte saamine suur draama. St. oleksin eelistanud, aga ära ei surnud ma ka seal ühispalatis.
Kuhu ma tahan jõuda on see, et igasuguseid asju juhtub igal pool. Kes sünnitab väiksemas kohas ilmselt arvestabki sellega, et ei pruugi saada seljasüsti (mida muuseas enamik inimesi ei tahagi) ja sellega ka, et ta peab probleemi korral suuremasse haiglasse toimetatud saada. Kes aga suuremas haiglas, peab arvestama, et arstidel pole seal aega inimeste kätt hoida ja ehk võib-olla mitte nii personaalselt sünnitajaga tegeleda. Eks igaüks teeb oma valikud ise, aga selle jaoks peab neid valikuid esialgu üldse OLEMA.
Üldse mulle tundub, et sünnitus on selline asi, mida võib hullult ette planeerida ja selleks täie rauaga valmistuda, aga seda, mis tegelikult juhtub… Seda ei tea mitte kunagi ja peab olema valmis kõigeks. Ps! Loe ka postitust “sünnitused ja epikriisid“, kus ma avastasin selle koha, kust saab vaadata kõiki oma sünnituse detaile ja sedagi, palju see maksma läks!
What a scandal has now come up with the closure of Põlva and Valga’s maternity wards. When I got contacted yesterday with a request to share the petition page with my readers I thought it’s pointless. The decisions have been made and there is nothing to “scream about” anymore. Today when I woke up, for some reason at dawn, I did some research about what is going on online. One maternity ward story after another. Then I started thinking that with a big media scandal even the most sure things can be changed, so if any of my readers thing that Põlva should keep their maternity ward, you can sign the petition HERE. Of course they already have 128% of the signatures requested, but the more the merrier.
I would be so much better equipped to have an opinion if I DIDN’T live in Tallinn. But I do and I even have the luxury to choose whether I want to have my baby at IKT or Pelgulinna. At the same time I would have a tough time knowing when the right time to go to the hospital is. Lets be honest, even living right here I was nervous about if I will be able to tell when I should leave my house. I will tell you right now, I wasn’t, because my mom was calling for a cab when I was hunched over the staircase and wasn’t able to get up again. Even then I still thought I had enough time and I don’t want to be in pain in the hospital for long. Lets just say, that I made it to the hospital a few hours before giving birth, but I wouldn’t have been able to ride in a car any later, because I have a wonderful habit of vomiting when giving birth. So if I lived in a small place then I would most likely go camp out at the hospital from 38 weeks to make sure I wouldn’t have to give birth on the side of the road somewhere.
People are also complaining because if more people go to Tartu to have their baby an already overcrowded hospital will be even more crowded. Well, I haven’t had any experiences with Tartu’s hospital, but even the fact that there weren’t enough family rooms and the fact that people get discharged very quickly as on a “conveyor belt”, was considered overcrowded. Well, then you could say it’s not much better in Tallinn, but honestly I can’t complain. Yes, the first time around we didn’t get a family room, but thanks to the fact I got discharged the next day at 1:00 PM, it didn’t bother me at all. I also wanted to get home as soon as possible with the second child to start the so called “real” life, so I didn’t oppose the quick discharge. I am, of course, not talking about the situation where the mother has problems, or would like to stay in the hospital longer… God, I don’t even know. Could you stay in a hospital longer just because you want to? Who knows, when I have a third child, maybe I would like to get to know the baby for a few days and enjoy that time before diving into the “chaos” again. But knowing myself – I would be wanting to go home.
I actually wanted to ask my readers who have kid – Where did you give birth and were you happy with the experience? My experiences were quite different, now that I think about it. I guess it was also because the first time I was quite panicked and didn’t understand anything and the second time I had a mission to complete. Both times I had VERY friendly and pleasant employees around me but also both times I have had exactly one unpleasant person. Even back them I was able to see the humor in it and now even more. For me not getting a private family room is not an issue. I mean, I would’ve preferred it, but I didn’t die in the common room.
My point is that stuff can happen everywhere. Who gives birth in a smaller place is most likely aware that they might not get a back shot (which, by the way, most people don’t even want) and also the fact that if there are problems they have to be transported to a bigger hospital. Who gives birth in a bigger hospital must know that the doctors don’t have time to hold hands and may not have such a personal contact with the mother. Everyone makes their own decisions but in order to do that you first must HAVE options.
Giving birth seems like a thing you can plan your ass of for, but what will actually happen… You never know and you have to be prepared for everything. PS! Also read the post “sünnitused ja epikriisid” where I discovered the place where you can see all the details about your labor and also what it all cost.