Meil oli vahepeal selline elukorraldus, et Kardo pani Mari magama ja mina Lende. Viimasel ajal on aga kuidagi nii läinud, et hoopis mina võtan kõik lapsed meie voodisse ja viin nad koos magama. Kuna see on kuidagi nii nunnu periood, siis mõtlesin kirja panna, et kunagi saaks tagasi vaadata ja meenutada, kuidas ma elasime ja olime siin, kui lapsed veel väiksed olid.
Esiteks tuleb lastele teada anda, et varsti on magama minek ja hambad tuleb heaga ära pesta. Lende on alati kohe käpp, aga Mari tahab siis lollitada, ära joosta ja rabeleda, kuni lõpuks alla annab ja nõustub hambaid pesema. Ok, see näeb endiselt palju rohkem välja selline, et meie peseme ta hambaid, aga no peaasi, et pestud saab.
Siis lähme üles voodisse, kus esimesed 15 minutit müravad lapsed nii räigelt, nagu ma oleks neid päev läbi kinnises keldris hoidnud, kus nad pole raasugi mängida saanud. Karatakse sealt voodist voodisse (meil pmst kaks aset kõrvuti), hüpatakse, rullitakse, naerdakse, kisatakse ja hullatakse, kuni üks haiget saab, nutma hakkab ja solvunult vedelema jääb. See on minu märguandeks, et nüüd tuleb kõik voodisse kupatada. Mina keskel, tited mõlemal pool mind. Tuli kustu, Marile kiisu kaissu (see oleneb ajast, mõnikord on muu loom, praegu on kiisu teemas) Lendele kalts pihku (tema tudutekk) ja pea padjale.
Seejärel on soovilugude laul. “Mõmm-mõmm” hakkab Lende ümisema. Selle peale esitame me Mariga mõmmi unelaulu. “Kopp-kopp!” nõuab Lende tavaliselt järgmiseks. Siis ei jäägi muud üle, kui see ka ette lõõritada. “Emme, laula seda *arusaamatud sõnad*, kõlge kuuse all!”. See on siis loomulikult Karulaane jenka. Igaõhtuse kontserdi lõpetab alati nuku unelaul ja siis ütlen ma, et kõik lapsed oma luugid heaga kinni paneks ja magama jääks.
Lende on üsna sõnakuulelik ja jääbki tavaliselt üsna ruttu magama, aga Maril on vaja veel pissida, sada korda rääkida, keda ta armastab ja kes teda armastavad ja vahepeal lihtsalt mingit arusaamatut juttu ajada, ehk siis loetleda erinevaid asju, mida ta päeva jooksul nägi, või mõtles. Kui meil need tähtsad jutud aetud on, paneb ka Mari silma kinni ja jääb magama.
Kokkuvõttes võtab selline trall alates hambapesust, kuni selle hetkeni, mil ma toast välja hiilin, umbes tunnikese. Ma olen sõbrannadelt kuulnud, et miks ma ikka ei harjuta lapsi ise magama ja nii palju lihtsam ja mugavam on nii, aga teate, mulle nii meeldib see aeg. Vedelen seal hämaras toas, mõlemalt poolt nohiseb keegi armsake. Ühega räägin juttu ja vahepeal laulame seal midagi ja…Ilusad hetked :) Isegi siis kui nad seal möllavad nagu kaks kratti, siis see on ka tore, et nad juba on sellises eas, kus teineteisega on tore ja lõbus koos mängida. Mis siis, et see enamasti nutuga lõppeb :D
Kuidas teie peres magamapanek toimub?
Kuna mul õhtutest väga pilte pole, siis et postitus päris pilditu poleks, siis paar pilti Lendest, kes on kuskile ära vajunud :D Avastasin. et mul terve telefon neid täis. Just lugesin siin ühest blogist, et lapsed jäävad suva kohta magama, kui nendega ei tegeleta. No vaadake vaid Lendet, elusees pole tegelemist näinud :D
For a while Kardo was the one who put Mari to bed and I took care of Lende. Lately I have been taking all the kids to our bed and put them down together. Since it’s such a cute period I decided to describe it a little so we could look back one day and remember how we lived how the kids were still small.
Firstly the kids need to be notified that bedtime is soon and teeth need to be totally cleaned. Lende is game right away, but Mari wants to goof around, run away, struggle until she gives up and is willing to brush her teeth. OK, most of the time it’s us brushing her teeth, but oh well, they get cleaned.
Then we go upstairs to bed, where the first 15 minutes the kids make such an uproar like they have been held in the basement for the whole day where they have had zero chance of play. They are jumping from bed to bed (we basically have two beds side by side) jump, roll around, laugh, scream and frolic until one of them gets hurt, starts crying and lays down with their feelings hurt. That is my queue to get everyone in bed. I am in the middle of the two babies. Turn off the lights, hand Mari her cuddly toy cat (depends, sometimes it’s another animal, at the moment it’s a cat), give Lender her rag (her blankie) and head on the pillow.
Then it’s time for song requests. Lende starts humming “mõmm-mõmm”. So me an Mari perform the bear lullaby. “knock-knock!” Lende demands next. SO there’s no other option but to sing that. “Mommy, sing that *inaudible words*, underneath the highest tree!” That, of course is Karulaane Jenka. The concerts finale is always the dolly lullaby and then I tell the kids to shut their eyes and go to sleep.
Lende is pretty obedient and usually falls a sleep pretty quick, but Mari has to stay up, say a hundred times who she loves, who love her and in between talk some random nonsense, so basically go over all the things she saw or did during the day. Then these important topics are covered Mari also closes her eyes and falls asleep.
In summary, this madness from when we brush teeth to when I sneak out of the room, takes us about an hour. My friends have asked me why I am not getting them used to sleeping on their on, it would be so much easier, but you know what, I like this time. I lay down in a dark room, there’s someone’s sweet sleeping noises coming from both sides of me. I talk to one of them and sometimes we sing something and … Beautiful moments :) Even if they are running around like two little trolls, it’s fun, because they are at that age where they have fun with each other and it’s fun to play together. And it doesn’t matter that in most cases it ends in tears :D
How is bedtime in your family?
Since I don’t have many pictures from nights in our house and not to make this post completely pictureless, I am adding a few pictures where Lende has fallen asleep in random places :D I discovered my phone is filled with them. I just read in some blog that if kids fall asleep in random places it means they are not getting enough attention. So Look at Lende, has never seen attention in her life :D