Nii mitmes blogis on praegu räägitud nendest “mul on pidevalt kiire” inimestest ja lõpuks jõutud arutluseni, et kas “mul pole kiire” eluviisi saavad harrastada ainult need, kellel elus väga hästi läheb. Noh, et kui raha on ja mees ei peksa ja lapsed on vahvad ja toredad ja ei pea mõtlema, kust järgmiste kommunaalide raha välja rabeleda, siis ongi lihtne öelda, et mis te siin rapsite, visake jalad seinale ja muudkui puhake. Sellega seoses meenub mulle üks naljapilt, mis ma netis nägin:
Laias laastus ma pean muidugi nõustuma, et kui sul on elu paigas, muretsema ei pea ja rahalised variandid on olemas, siis ongi palju lihtsam pidevalt kuskil põõnata ja elu üle mitte muretseda, mitte kuskile kiirustada ja rapsida stressi käes. Selline see elu kord on, eksole. Umbes nagu kunagi keegi avalikult kurtis, et kuidas saab üldse olla, et inimesed ei osta ainult vabalt kasvatatud kanade mune ja mahebataati, sest ülejäänud asjad on nii halvad meie tervisele ja kemikaale täis ja no need, kes oma lastele viinerikastet annavad, tuleks üldse vanemlikest õigustest ilma jätta, sest kuidas saab olla, et täiskasvanud inimesed ei VIITSI uurida, mis on tervislik ja mis ei ole. Siis keegi ka vastas, et halloo, Eestis on nii suur hulk peresid, kus põhimure on, et kas üldse MIDAGIGI lauale panna on. Sealt edasi uurimine, et kas ja mis on parem jne, on juba liigne pingutus, sest kui su kaelas on pidevalt 1000 olmemuret, ei suuda ja saa sa reaalselt mõelda, et kuule ostaks selle kartula asemel mahebataati. Sest noh, nagunii ei ole võimalik. Mida siis enam mõelda.
Ma nüüd kaldun teemast kõrvale, kuhu ma jõuda tahan. Ma tahtsin nimelt rääkida sellest, et mul enamasti ei ole kiire. Mul on päevi, kus ma või hommikust õhtuni midagi teha, aga see tähendab tavaliselt seda, et võib-olla ülejäänud nädala külitan liikumatult diivanil ja vaatan MKR’i või tsillin lastega või vaatan Kardoga filmi, või lähen sõbrannaga välja või… Noh, ühesõnaga teen mida tahan ja mitte keegi ei ütle mulle, et kuule nüüd sa pead tegema seda või teist. Sest noh, minu ülemus on seesama vend, kes mulle peeglist vastu vahib ja temale meeldib ka külitada ja MKRi vaadata.
Mis nüüd blogimaailmas tekkis, oli arutelu, et kas need inimesed, kellel on paremini ja kellel pole kiire ja nii, et kas nende elu on siis stressirikkam ja parem seetõttu, et neil on vedanud, või neil on suured, no ma mõtlen ikka ühe võimsa diivanipadja suurused, ajud? Kõik kiitsid teineteise järgi, et neil on hästi, sest, daaaaaa, neil on ju AJUD. Mis vedamine? Ei! Ma olen tark, mul on ajud, ma olen kõik ise välja teeninud!
Ärge saage valesti aru, mul on hea meel, kui inimesed on targad ja endale head elud välja teeninud, aga mulle jäi silma esiteks nagu väide, et sellisel juhul kõik, kellel on AJUD peaksid olema rikkad ja hea elu peal, ometi tean ma päris mitut inimest, kellel on väga-väga palju mõistust, nutti ja taipu, mitmeid koole lõpetatud, aga ikka ei ole niiöelda selle “hea elu peal”. Samas jäi mulle kumama ka see, et justnagu vedamine oleks häbiasi, sest ikka on ju vaja, et see hea elu oleks kuidagi higi, vere ja pisaratega välja teenitud. “EI, mul ei vedanud! Mul on AJUD!”
Kunagi tegin Naistelehte inteka, kus üks naine rääkis, et eestlaste mentaliteet on see, et miski pole enne midagi väärt, kui selle eest pole ikka korralikult vaeva nähtud. Laias laastus vist nii ongi, sest keegi ei paista kunagi ütlevat, et teate, mul tuleb elus kõik nii lihtsalt kätte. Ei tea ise ka, kuidas. Alati on mingi nutulaul, kuidas issand jumal, te ei kujuta ette ka KUI SITT lapsepõlv mul olnud on ja kus ma ikka allles rabasin ja rassisin ja õppisin hommikust õhtuni ja siis tegin tööl alati 6 ületundi päevas ja lõpetuseks pidin paar korda bossile kiire handjobi ka tegema ja siis käisin 10 aastat teraapias, et endaga rahu teha ja no sorri, et nüüd teenin, ma olen selle räigelt välja teeninud.
Tõstan käed ja ütlen, et minu hea elu saladus on ainult vedamine. Ma olen esimene tunnistama, et mingit erilist aju mul nüüd küll pole, kuigi koolis olid mul neljad-viied ja paar kolme absull õppimata, sest isegi seal ei viitsinud ma vaeva näha. Ma ei näinud mitte mingit põhjust. Ja kõik töökohad ja see blogimine ja kõik mu elus on mulle sülle kukkunud saatuse tahtel. Absoluutselt selleks vaeva nägemata. Null! Mulle lihtsalt on neid asju meeldinud teha ja meeldivaid asju teed ikka pingutuseta.
Mõni ime, et mind nii palju vihatakse onju… On ikka vastik tont, sittagi vaeva ei näe, kiire tal pole, ise on enda ülemus, lapsed on rõõsad nagu miškad, kui tahame, külitame terve päeva Kardoga diivanil, tahame – läheme välja. Tahame, ei lähe. Mõnus ju. Aga mind ajaks ka selline inimene närvi, kui ma ise päevad läbi kuski üheksast viieni kellegi teise heaks rabeleks, siis kiirustades kodus lastele süüa teeks, heal juhul nendega pool tundi mängiks, siis nad magama ajaks, ise kodu ära koristaks ja magama heidaks, et uueks, samasuguseks päevaks ette valmistuda. See on tegelt kurb ja ma tõesti ei tahaks sellist elu elada.
Õnneks ei peagi. Ja ma pole selle jaoks teadlikult sittagi teinud. Ma pole reaalselt elus teinud ühtegi otsust selle põhjal, et ooo, see oleks pikas perspektiivis mu ärile, elule väga kasulik. Mult on niii palju küsitud, et mismoodi ma oma blogi turustan ja müün ja mis CEO’d ma google jaoks kasutan (ee. mis see on?) ja ma kehitan õlgu ja ütlen, et midagi ei tee. Mitte. Kui. Midagi.
Lihtsalt luckisin out, nagu noored ütlevad.
Kuigi TV3 peol üks nõid ütles mulle, et mul on eelmistes eludes niiii sitt elu olnud, et selles elus pole mul midagi karta, kõik läheb nigu lepase reega. Ja ega ma karda ka. Ma olen alati olnud suhtumisega, et on mis on, ma olen sellega rahul. Ma olin rahul, kui ma sain 600€ kuus palka ja ma elasin paneelmaja üürikas ja ma olen rahul praegu ka. Ma tahaks öelda, et see ongi edu saladus, et ära oota mitte sittagi, ära pinguta mitte millegi nimel ja lihtsalt ole, kuni head asjad sinui jõuavad, aga ma olen enam kui kindel, et see päriselus kõigil ei tööta ja me jõuame jälle selleni, et mul… lihtsalt vedas! :D
Isegi pole piinlik tunnistada, sest vedamine on ju äge. Ainult lotos pole mul kunagi vedanud. Samas ega ma seda ostnud ka pole :D
Kuidas teil on? Kas olete oma eluga rahul? Kas tunnete, et teie elu head küljed on tulnud teadliku valiku, või vedamisena?
Ps! Pliis ärge lugege seda sellel toonil, et ma kirjutaks seda selles võtmes, et laadiidaa, tsekkige mind, megalt veab kogu aeg. Ma lihsalt tahan näidata, et alati ei pea ajusid olema, võib niisama ka vedada, äkki kedagi lohutab (ja see tuleb inimeselt, kes paar aastat tagasi arvas, et metsikutel hobustel pole kapju ja inimesed panevad need neile kodustades jalga nagu kingad). Ja kindlasti on sitaks inimesi, kes vaatavad mu elu ja mõtlevad, et krt never ei tahaks sellist jubedat elu ja see on ka ok, ma lihtsalt ütlen, et MINA olen õnnelik. Ja see on hea tunne.
There has been talk about I-am-always-busy kind of people in several blogs recently and these posts end up discussing whether I-am-not-busy lifestyle is only available to people who’s lives are going very well. Well, if you have money and husband doesn’t beat me and the kids are adorable and happy and I don’t have to worry about where the money for the next utility bill is coming from, it is very easy to tell others to calm down, put your feet up and rest. This reminds me of a funny pic I saw online.
Overall I do have to agree that is your life is set, you don’t have to worry and have enough financial means then it is a lot easier to lay around and not worry about life and not to rush anywhere or stress about everything. That’s life, right. It’s like someone was complaining publicly about people not buying free range chickens’ eggs or organic sweet potatoes, because the rest of the stuff is so bad for our health and full of chemicals and well, the people who give their kids cut up hot dog sauce should lose their parental rights, because how can an adult not BOTHER researching what is healthy and what is not. Then someone also responded with – Come on, there is a large amount of Estonian families, whose first concern is to have at least SOMETHING to put on the dinner table. After that figuring out what if and what is better for us is such a hassle if you are overwhelmed with a 1000 everyday problems, that buying organic sweet potatoes instead of potatoes doesn’t even cross your mind. Because, well, you can’t afford it anyway. So what is there to think about.
I am getting off topic. I wanted to talk about the fact that most of the time I am not busy. I have days where I have something to do from morning to night, but that usually means that the rest of the week is spent laying on the couch, watching MKR, or chilling with the kids or watching a movie with Kardo or going out with my friends or … well, in short, I can do what I want and no one is going to tell me to do something. Because my boss is the dude looking back at me in the mirror and she also likes laying around and watching MKR.
This brought up a discussion in the blogging community – are the people who have it better and who are not in a rush just lucky or do they have big, and I mean huge like a proper couch pillow sized, brains? Everyone was talking about how they are better off, because d’uh, they have BRAINS! What luck? No! I am smart, I have brains, I have earned everything I have!
Don’t get me wrong, I am glad people are smart and have earned their great lives, but what I read from this was that everyone with a BRAIN should be rich and have it made, but I know quite a few people who have a lot, a lot, a lot of brainpower, wit and sense, graduated from multiple schools, but they still don’t “have it made”. At the same time this came across like luck is something to be ashamed of, because the good life needs to be a result of blood, sweat and tears. “No, I am not lucky! I have BRAINS!”
Some time ago I wrote this interview for Nasiteleht where a women told me that Estonians feel like things are worthless if they have not been been earned with hard work. Overall I guess that’s true, because no one seems to be saying that they have gotten everything very easily in like, that they have gotten everything they have easily in life. And they don’t even know how it happened. It’s always whining – Oh my god, you don’t even know HOW CRAPPY my childhood was and how I worked my ass off, studied morning to night and then always had 6 hours of overtime at work and to top it all off I had to give my boss a few quick handjobs and then spent 10 years in therapy to make peace with myself and well now I am making money and sorry, I have really earned this.
I will put my hands up and tell you that the secret to my good life is only luck. I am the first to admit that I don’t have a special brain, although I did get A’s and B’s mixed in with a few C’s in school without studying, because even back them I didn’t bother with it. I didn’t see the point. And all the jobs I have had and this blogging have sort fallen into my lap by the grace of faith. With absolutely no hard work on my part Zero! I have just always liked the things I was doing and you do those kinds of things with out hassle.
No wonder so many people hate me, right…. What a bitch, doesn’t work for shit, is not in a hurry, is her own boss, kids are happy and healthy, if we want we lay around all day with Kardo, if we want we go out. If we want we don’t. It’s nice, right. I would hate this person too, if I had to work for someone else 9-to-5, then hurry home to cook dinner for the kids, play with them for maybe half an hour, then put them to bed, clean the house and go to bed myself to get ready for another day just like the one just past. It’s actually sad and I really wouldn’t want to live a life like that.
Luckily I don’t have to. And I haven’t done shit to get here. I honestly have not made one decision in my life based on how it would help my business or life in the long run. A lot of people have asked me how I market and sell my blog, what CEO’s I use for google (eeem… what is that?) I just shrug and say that I don’t do anything. Not.A.Thing.
I just lucked out, like the youngsters like to say.
This fortune teller at a TV3 party told me that I have had such shitty lives in my past lives, that in this one I shouldn’t worry about anything, everything will go smoothly. And I am not worried. I have always had the attitude of being happy with what I’ve got. I was happy when I got paid 600€ and I was living in a rental in a soviet building and I am happy now. I would like to say that that is the secret of life – not to expect anything and don’t work hard for anything, just be and let good things come to you, but I am more than certain things don’t work like this in the real world and we circle back to the fact that I … just got lucky :D
I don’t even feel bad admitting this, because being luck is awesome. Lottery is the only thing I am not lucky with. But then again, I haven’t bought any tickets :D
How are you? Are you happy with your life? Do you feel the good things in your life are more conscious decisions or luck?
PS! Please don’t read this as me being like La-di-daa, look at me getting lucky all the time. I just want to illustrate that you do not need brains, you can just hang out and maybe it’s a consolation to someone (and this is coming from a women, who up until a few years ago thought that wild horses didn’t have hooves, but that humans but them on like shoes for the domesticated ones). And I am sure there is a shitload of people who look at my life and think they would never want a like like this and that’s fine too. I am just saying that I am happy. And that feels good.