Kõik algas sellest, et ma leidsin lambist pakkumise, et CRU restos saab kuni 7.03ni kaks inimest ühe hinnaga süüa. Küll kindlat menüüd, aga kuna valik mulle ahvatlev tundus ja lisaks mälestus mitme aasta tagusest CRU külastusest väga heana meeles oli, siis tuli mõte minna. Ainuke “mure” oli lapsehoidja leidmine, aga arvestades, et meie eelmise date-nighti järgselt õhkas Maigret meie naasedes: “Mul oli teie lastega niiiiiiiiiii tore, tahan neid täiega veel hoida!”, siis ega ma rohkem kaugemalt uurima hakanudki. Otseloomulikult oli Maigret nõus, ning isegi Harold oli valmis kampa tulema, et kahe lapsega paremini hakkama saada. Siis aga selgus, et mu ema tahab hoopis Mari enda juurde viia ja ainult Lende hoidmiseks ei olnud neil ka mõtet kohale tulla, sest sellega saab ka Lea imehästi hakkama.
Aga nüüd meie väljaskäigust. Kui päris aus olla, siis see lugu oleks pidanud algama sõnadega, et kõik algas sellest, kui ma mõni aeg tagasi avastasi, et 90% meie vestlustest Kardoga hõlmavad argielu, olmekraami ja lapsejuttu. Niisama LOBISEDA ja maast-ilmast rääkida, kahekesti aega veetes … seda aega oli nagu vähe. St neid väikseid hetki oleks nagu leidnud küll, aga kuidagi lambist märkasin ma, et selle asemel, et koos kasvõi filmi vaadata, tegeleme me pidevalt mõlemad enda asjadega ja veedame need hetked, kus lapsed magavad, või ei ole kodus, küll ühe katuse all, aga siiski üsna eraldi. Mina oma asjadega nokitsedes, tema omadega.
Ega midagi hullu nüüd ka ei olnud. Selles suhtes, et nagu ma siin ka maininud olen, siis meil on muidu nagu kõik hästi. Ei tülitse, ei kraakle, viskame nalja, mängime lastega ja laias laastus võibki jääda mulje, et kõik on ju nagu korras, kui PAUH, ühel hetkel on 20 aastat möödas ja sa avastad, et elad viimased aastakümned oma mehega mingit sõbralikku majanaabri elu, kes saavad täiega hästi läbi, kui vestlema satuvad. KUI satuvad!
Et seda vältida, otsustasin ma veebruari alguses meie “hääbuva suhte” kohemaid päästa, alustades sellega, et ma SUNNIN ennast Kardoga aega veetma. Mitte, et see nii tülgastav oleks, et kohe sundima peab :D Aga no, saaate ju aru küll. Okei, võib-olla ilusam sõnastus oleks, et sundisime endid “aega leidma”. Sest noh, nagu näha siis see just oluliselt keeruline ei ole – tee ainult plaan valmis, mine, ole ja lõbutse. Kuigi mul on kodus ka üsna lõbus, siis ma ütlen teile kohe ära, et sellised koos tegemised ja olemised on üldse kogu asja mõnusamaks teinud. Nii lihtne on langeda mingisugusesse “olen ema-teen lastega-lähen tööle-töötlen-teen süüa-koristan-vedelen sest ei suuda enam midagi muud teha – vaatan MKR’i” olekusse. Palju lõbusam on avastada, et oota, mul on siin majas mingi mees kah, kellega saab kahekesti õues käia nagu suured inimesed ja rääkida oma mõtetest ja tulevikuplaanidest ja teha nalja ja ohkida “omg, sa oled nii labane, maivõiiii!”. Ja avastada, et ühel hetkel, selle asemel, et mõlemad oma arvuti taga midagi toksiks, istume hoopis, lapsed süles, diivanil ja vaatame kõik koos multikaid. Ja siis avastada, et te seda tehes HOIATE KÄEST KINNI nagu mingid 16-aastased, siis võtab küll kihina peale. Nagu, kes me enda arust oleme, mingid ARMUNUD vä?!
Palju suurema lustiga võime pool 11 otsustada, et selle asemel, et lapsi magama peksta, siis tavai, ehitame enne nendega laeni torni, sest vähem on nõrkadele. Ja koos saab ka koristada ja maitseainepurgimajandust ümber teha (mina lõikan, tema kleebib) ja läbi häda on võimalik isegi koos süüa teha, aga see küll toredam pole, sest üks meist (mitte mina) kipub kogu aeg kontrollima ja kamandama ja kaagutama seal kõrval, nii et üksi on lihtsam :D
ma köögis
Aga no kohe kindlasti saab koos külitada ja MKR’i vaadata. Ja ei jookse see elu kuskile ära, kui ma ei vasta kõikidele meilidele kohe, või ei töötle kõiki pilte kohemaid. Vahepeal lihtsalt olla. Mulle meenub kohe keska teatritunnist üks luuletus, Jaan Krossi “Hetk”. Väga diip, aga meil oli teatritunnis värk, et igaühel oli oma luuletus, millega ta hääleharjutusi tegi ja see oli kellegi minu klassikaaslase oma, selle pärast niimoodi pähe jäänud ongi. Aga vot, lihtsalt olla. Kuulatades teineteise südant, kui võib nüüd siin kohe nii peensustesse laskuda :D Tundub ju tegelikult täitsa tobe, et kaks täiskasvanud inimest, kellele on antud nii imeline võimalus väga palju perega koos olla, ei kasuta seda täiel rinnal. Kui palju on paare, kes elavad eri linnades, või isegi riikides? Mida nad annaks, et saaks niimoodi koos olla, eksole. Või kui paljud vanemad ei saa pooltki seda aega, mis meie enda lastega saame. Seda kõike tuleks hinnata ja võtta sellest 10000000% viimast. Sest ühel päeval ongi see 20 aastat möödas, lapsed jeed lasknud ja siis sa pead esiteks lootma, et sa lastega piisavalt mõnus olid, et nad külas ka käima hakkaks. Teiseks tasub loota, et sa nii palju oma suhtele viitsisid panustada, et siis ka veel koos tore oleks. Sest olgem ausad, 48-aastaselt küll lahku minema ei viitsiks hakata.
Ma vist ei oska ikka kohe üldse midagi lühidalt öelda, sest ma alustasin seda postitust mõttega, et minge ka veel CRU restosse, kes sinna kohti saavad, sest toidud olid lihtsalt üli head! Mul oli plaanis nendest pikemalt kirjutada, aga nüüd ma olen siia nii palju suhtejuttu vahele ajanud, et mis ma ikka heietan, panen parem väikse kollaaži piltidest, et te aimu saaks:
Teine asi, millest ma rääkida tahtsin on see, et NIIIII naljakas on ilma lasteta kodus olla. Mari on muidugi enne ka olnud mu ema juures ööseks, aga Lende on vaid ühe korra öösel minust eemal olnud ja see oli nüüd alles, minu sünnal. Siis me jõudsime alles kell 3-4 koju ja loomulikult sai Lende vanaema juures ülihästi hakkama, ning ei paistnud sellest mingit eluaegset traumat saanud olevat, nagu ma miskipärast peljanud olin.
Seega läksime täna julgeks ja kuna Kardo ema mainis, et “te nagunii jõuate hilja, et ma panen siis Lende enda juurde magama” siis kasutasime seda alatult ära ja kuigi me jõudsime üsna vara (enne kümmet), siis vaatasime, et neil on tuled kustus ja ei hakanudki last ära tooma. Olime hoopis kahekesti kodus ja see juhtus vist viimati küll umbes eee… poolteist aastat tagasi? Ühesõnaga me olime nii änksi täis, et käisime mööda maja ja rääkisime hästi kõva häälega, kuigi mõistus ütles, et kle vaata kella, lapsed magavad, mida sa kisad, ja veel ÜLAKORRUSEL, kus on MAGAMISTOAD?! Aga lapsi ju polnud, omg!
Veel kasutasime juhust ja tulime hoopis üles voodisse MKR’i viimaseid osi vaatama, sest siin on nii palju soojem, aga muidu magab ju siin Lende, seega on see tavaline lõbu, nagu voodis sarjade vaatamine, meile maru keeruline. Aga igatahes seda me tegime ja sõime voodis jäätist (okei, fain, MINA sõin) ja ma isegi seda ei suuda meenutada, et millal ma üldse enne seda enda magamistoas vedeledes midagi söönud oleks?
Naersime Kardoga, et kas ilma lasteta paaride elu ongi selline? Et teevad mis tahavad ja käivad karjudes mööda maja ringi, ilma, et peaksid muretsema laste ärkamise üle. Ja külge keerates ei kardagi, et kellelegi küünarnukiga näkku annad ja mitte keegi ei käi sind varrukast sikutamas, et sa ta tagumenti pühiksid. Ja lähed välja siis kui tahad, mitte ei pea lapsehoidjaid otsima. Ja magad vabadel päevadel nii kaua kuni hing ihaldab, mitte ei pea ärkama selle peale, et üks sulle näppe silmamunasse topib ja teine kõrva sosistab, et “anna jäätist!”. Ja mitte keegi ei hüppa sulle sülle, kui sul on filmis kõige huvitavam koht ja hakka sind musitama. Ja mitte keegi ei taha sind kallistada just siis, kui sa vetsus rahumeeli pissid. Ja mitte keegi ei ütle sulle “Mani ammasta sind!”.
Jõudsime järeledusele, et päris kurb on see ilma lasteta elu vist. Vähemalt endale enam ei igatse, sest noh, meie musirullid noh.
Aga oiii blinn, kuidas me nautisime seda, et sai kahekesti voodis magada, ilma, et üks vend täpselt meie keskel ja veel teki peal, ei lebanud. Muus osas oli ka seekordne väljaskäik meeldivaks vahepalaks argiellu ja eriti see õhtu lasteta meie majas. Tore, aga ma nüüd nii pea seda korrata ei tahaks, sest kuigi see väänik võtab öösel jube palju ruumi (ja teinegi, kui ta juhtub öösi meie voodisse koperdama), siis on nende kaissuhaaramine öösel nii mõnna ja veel ägedam on nendega koos ärgata. Vedeleme siin kõik unesegasena ja üritame silmi lahti saada, ise “tere hommikust” kähisedes. No ei ole parimat asja. Muidugi eriti siis, kui veel kuskile kiire ka ei ole, siis on veel eriline paradiis.
Siia lõppu ei oska ma küll rohkem panna, kui suvalisi pilte mu telefonist, sest kõik need suva väiksed hetked on täiega ägedad. Ole aint inimene, tee silmaaugud lahti ja naudi.
Kuidas teil kodus lood on? Olgem ausad, kas veedate mehega nii palju aega, kui tegelikult võiks? Kui tihti leiate sellist kahekesti aega ja millal viimati mehega niiöelda kohtingul käisite, või koos midagi toredat tegite?
This all stared with me randomly finding a 2 for 1 offer for CRU Restaurant, the offer applies to only a set menu, but since that menu looked appetizing and in addition I had fond memories from when I went there a cople of years ago, I thought we should go. The only “problem” was finding a babysitter, but considering that the last time Maigret babysat she said “I had such a great time with your kids, I wish I could babysit for them again” I didn’t bother looking any further. Of course Maigret agreed immediately and even Harold was willing to join to make handling 2 kids a little easier. But then it turned out my mom wanted to take Mari and Lea could handle only Lende just fine.
But now about our outing. To be perfectly honest, this should start with “It all started a little while ago when I realized 90% of the conversations I have with Kardo are about daily life, home stuff and kids”. Just CHATTING, talking about the world, spend time together… it seemed there is not enough of that. I mean, we could’ve found those moments, but I randomly noticed that instead of even watching a movie together we spend the time, when the kids are asleep, or are not at home at all, under the same roof, but separately. I am working on my stuff and him on his.
It wasn’t all that bad really. I mean, like I have told you before, we are fine. We don’t fight or argue, make jokes, play with the kids and overall it might seem, that everything is fine. and them POOF, it’s 20 years later when you realize you have been living like housemates with your husband for decades, who get a long if they happen to chat, IF they happen to chat!
So I decided to save our “fading” relationship starting with FORCING myself to spend time with Kardo. Not that it’s so disgusting that I have to force myself :D But you know what I mean. Okei, maybe it would be nicer to say that we force ourselves to “find time”. Because, clearly, it’s not that difficult – make a plan go, be and have fun. Although I would have fun at home too, I will tell you right now, doing things together and being together make things a lot better. It’s so easy to fall into the “I’m a mom-dealing with the kids-go to work-edit-cook-clean-lay down, because I cannot do anything else anymore-watch My Kitchen Rules” routine. It’s a lot of fun to discover this man in the house, who I can go out with like adults and talk about our thoughts and future plans and make jokes and grunt “OMG you’re so vulgar, I just can’t”. And to discover that instead of working on our separate laptops we are sitting with our kids in our laps on the couch watching cartoons. And then to discover that while doing it WE ARE HOLDING HANDS like 16-year old kids, it makes me giggle. Like, who do we think we are, some people IN LOVE or something?!
Its a lot more fun to decide that instead of forcing our kids to go to bed at 10:30 PM we can build a tower all the way to the ceiling with them ,because anything lower is for losers. And we can also clean together or re-organize the spice rack (I cut he pastes) and with some trouble we can also cook together, but that’s not the most fun activity, because one of us (not me) tends to control and boss me around and nag, so that’s easier by myself :D
But for sure we can eat and watch MKR together. And life does not end if I don’t answer all the emails right away or don’t edit all the photos right this second. To just be for a change. This reminds me of this high school drama class poem, Jaan Kross’ “Moment”. It’s very deep, but we had this thing in drama class, where everyone has their own poem to do vocal exercises with and that was one of my classmate’s poem’s that’s why I remember it so clearly. But yes, just be. Listening to each other’s hearts, if we go into details :D It seems so silly for two people who have this amazing opportunity to spend a lot of time with their family don’t use it to the fullest. How many couples don’t live in the same city or in the same country even? What would they give to be together like that. Or when half the parents don’t even get half the time with their kids we do. It should all be appreciated and take 10000000% from it. Because one day it will be 20 years later and the kids are gone and then you first have to hope that the kids had enough fun, so they’d want to visit. Secondly you have to hope that you want to put enough effort into your relationship that you could still have a good time with each other. Because, lets be honest, who wants to break up when they are 48?
I guess I just can’t write short posts, because I started this post with the idea to tell you to go to CRP restaurant, if you are in the area, because the food is amazing. I had a plan to write a longer post about them, but I have added so much relationship talk to this, that I better just post some pictured from there so you would get an idea.
Second thing I wanted to talk about was how funny it is to be home withourt the kids. Mari has, of course, spent night at my mom’s before, but Lende has spent just one night away from me and that was now, when I had my Birthday party. We got home at 3 or 4 and of course Lender was absolutely fine at grandma’s place and didn’t seem to have any life long traumas like had originally feared.
So we were brave and since Kardo’s mom said “You will be home late, so Lende will just sleep at my place” then we used the opportunity and although we got home pretty early (before 10), then we saw their lights were out and we didn’t bother them. The two of just stayed at home alone and the last time that happened was like…umm… a year and a half ago? Anyway, we were hyped up, we went around the house talking loudly, although our brains were like – what are you doing, look at the time, the kids are asleep and you are yelling and doing it UPSTAIRS where the bedrooms are?! But the kids weren’t there, were they, OMG!
We also took this opportunity to watch the last episodes of MKR in bed, because it’s so much warmer up here, but usually Lende sleeps here, so this simple joy, watching TV in bed, is usually very complicated for us. But anyway, that’s what we did and ate ice cream in bed (Ok, fine, I ate) and I can’t even remember the last time I just hung out in the bedroom and ate something?
Me and Kardo were laughing, is this the life of childless couples? They do what they want and walk around the house yelling, without having to worry about waking any kids. And not be afraid to hit someone in the face with your elbow while turning over and no ones comes around tugging on your sleeve asking you to wipe their ass. And go out when you want not having to worry about a babysitter. And sleep in as long as you want on your day off and not to wake up to someone poking you in the eyeball and another one whispering “give me ice cream” in your ear. And no one jumps in your lap during the most intense scene in the movie to give you kisses. And no one has the sudden urge to hug you right when you are in the bathroom peeing. And no one to say “I love you!”
We came to the conclusion that it would be a sad life without the kids. At least I don’t miss that life, because cutiepies.
But gosh, we enjoyed sleeping in our bed, just the two of us, without having someone right in the middle of us and on top of the covers. Otherwise this outing was a great change and especially the night in our childless home. It was nice, but I wouldn’t want to do it again any time soon, although this little one takes up a lot of space during the night (and another one too, if she happens to stumble into our bed at night) then cuddling them in the middle of the night is so sweet and even cooler is waking up with them. Laying here together, all of just still half-asleep and trying to open our eyes, saying “good morning”. There is nothing better. Of course especially when we are in no hurry, then it’s just heaven.
I don’t know what else to add at the end of this but random pics from my phone, because all these random little moments are totally cool. Just open you eyes and enjoy.