Nagu ma mainisin, siis sain reedel kokku kahe Lasteliidu liikmega ja rääkisime natukene sellest lapsendamise värgist. Väga meeleolukas kohtumine oli ja mitmed minu küsimused said tänu neile vastuse. Äge on ka see, et nende liit korraldab asenduspere lastele igasuguseid ägedaid üritusi ja ma hea meelega löön nendega teinekord kampa, kui mingi hää mõte tuleb.
Ma alguses tegelikult mõtlesin, et ma eriti sellest teemast siin väga ei räägi, sest noh, see mu eelmine mokaotsast mainimine sai juba päris palju sellist nõmedat tagasisidet. Okei, ma valetan, 99% väga toetavat tagasisidet, aga eks nõmedad asjad jäävad ikka paremini meelde ja kui keegi ütleb, et kle äkki õpeta enda laps enne rääkima, kui sa kellegi teise last “perse keerata” tahad, või viidatakse sellele, et küllap mul rahad otsas ja tahan asenduspere pakkudes rikastuda (?). Või meenutatakse, et sea ma ju võtsin ja andsin ära, et küllap ootab last sama saatus(?!?!?!), siis see tundub nii vastik ja õel, et tekib selline tunne sisse, et ma ei tahagi seda jagada. Et meie jaoks on see nii äge ja põnev ja ilus ootus kuidagi, et nõme on mõelda, et keegi tahab sinna sisse mingit negatiivsust toppida.
Aga, nagu öeldud, siis ma ju tean ise ka, et ma ei saa oma elu elada paari lollaka taktis ja tegelikult on paljudele inimestele huvitav, et kuidas see protsess toimub ja mismoodi välja näeb. Minul isiklikult pole ju veel oluliselt kogemusi, eks seda näitab aeg, aga minu info pärinebki siis inimestelt, kes on seda teinud, või töötavad ise selliste lastega koos.
Ühesõnaga, kõige esimene samm on vast see, et sa teed otsuse lapse lapsendada. Soovitatavalt võiks su kaaslane ka sellega päri olla :D Ma olen aru saanud, et hiljem kõik need ametnikud uurivad, et mis põhjustel lapsendada soovitakse. Mult on isegi küsitud, et appi, kas sul on midagi juhtunud, et sa ise enam lapsi ei saa?! Ei, ma olen üsna kindel, et ma saaksin (ja saan) veel enda seest ka lapsi välja meelitada, kui vajadus oleks, aga hetkel nagu ei taha.
Ausalt öeldes on see tunne, et ma kunagi lapsendan, mul olnud ma ei teagi mis ajast. Ma vist olen seda blogis ka maininud päris korduvalt, aga nüüd eelmise aasta lõpus tuli see meil aina rohkem teemaks, kuni mõtlesimegi, et no… mida me siis ikka ootame ma ei tea mida. See protsess on ise ka päris pikk, aasta on selline keskmine aeg, seega oodata tuleb nii ehk naa. Mulle tundub see lapsendamise värk selline asi, et kui on võimalust ja soovi, siis võiks minu meelest iga pere seda teha, tundub kuidagi nii… loogiline.
Seal oli tegelikult veel küsmusi, et mis tuleks enne läbi mõelda. Et ala mismoodi sa arvad, et see mõjutaks sinu ja abikaasa vahelisi suhteid. See on vist seetõttu, et mõni loodab, et see päästab karil abielu vms. Ma usun, et meid mõjutab see nii palju, et veel ägedam on siin elada oma suurenevas Treimannide klannis :D Mis veel… Et kuidas lähedased ja enda lapsed suhtuvad mõttesse, mis tugivõrgustik on, kas rahaliselt on võimalik ja muidugi ka see, et kas ollakse valmis tegelema arengupeetuse või psühholoogiliste probleemidega. Ühesõnaga, meil on see läbi arutatud ja jõudsime ikkagi järeldusele, et liigume selle värgiga nüüd edasi.
Eile saatsimegi esimesed paberid ära. Kui kedagi huvitab, et mis need esimesed paberid on, siis SIIT näete, mis andmed tuleb sotsametisse saata. SIIN on kontaktid, olenevalt siis piirkonnast.
Nüüd läheb see niimoodi edasi, et tuleb oodata, kuni meiega ühendust võetakse ja lepitakse kokku kohtumine esmase vestlusega. Kui see läheb kenasti, siis lepitakse kokku aeg, millal tullakse tegema pereuuring, kus tutvutakse meiega lähemalt, lisaks vaadatakse üle ka elamistingimused. Kui see kõik hästi läheb, siis sotsiaalkindlustuse lastekaitseametlik registreerib meid PRIDE koolitusele, mis kestab umbes pool aastat. Seal võetakse läbi kõik võimalikud stsenaariumid seoses lapsendamisega:
Esimene õppus. Ühinemine PRIDE programmiga:
• tutvutakse omavahel;
• tutvustatakse PRIDE programmi eesmärke ja õppematerjale;
• selgitatakse PRIDE programmi viie põhipädevuse olemust;
• antakse ülevaade asendushoolduse korraldusest ja vormidest Ees s;
• vaadatakse lmi asendushooldusest.
Teine õppus. Koostöö lapse pereliikmeks saamisel:
• selgitatakse, mida tähendab lapse jaoks pere ja vanemad ning millised lapse vajadusi perekond rahuldab;
• arutletakse lastekaitsetöö sisu ja korralduse, lastekaitsetöötaja rolli ning tegevuste üle;
• selgitatakse, miks on lapse heaolu ja huvide tagamiseks oluline erinevate osapoolte vaheline koostöö.
Kolmas õppus. Lapse arengu toetamine – kiindumus:
• selgitatakse, missugused on peamised lapse kasvamist ja arenemist puudutavad põhimõ ed;
• arutletakseselleüle,kuiolulineonlastejaokssügavatejakestvatekiindumussuhetekujunemineningkui- das kiindumus tekib;
• käsitletakse erinevaid kiindumuss ile ja lapse arengu mahajäämuse põhjuseid.
Neljas õppus. Lapse arengu toetamine – kaotus:
• käsitletakse, milliseid erinevaid kaotusi võivad kogeda asendushooldusel olevad lapsed;
• räägitakse erinevatest kaotuse kategooriatest ja liikidest;
• arutletakse, kuidas lapse perekonnast eraldamine mõjutab last ja lapsevanemat ning kuidas hooldus- või lapsendajapere enda kaotused võivad mõjutada lapse eest hoolitsemist;
• arutletakse, kuidas aidata lastel kaotustundega toime tulla.
Viies õppus. Perekondlike suhete tugevdamine:
• antakse ülevaade perekondlike sidemete ning teiste lapsele oluliste lähisuhete tähtsusest positivse esesehinnangu ning iden teedi kujunemisel;
• arutletakse, kui tähtis on koostöö lapse bioloogilise perekonna ning teiste lapsele oluliste lähisuhete hoidmisel;
• vaadeldakse viise, kuidas perekonnad saavad rahuldada lapsendatud lapse vajadust iden teedi järele;
• räägitakse sellest, kuidas planeerida külaskäike / kohtumisi bioloogilise perekonnaga;
• räägitakse lapsendatud lapse iden teedist.
Kuues õppus. Lapse arengu toetamine – distsipliin ja piiride seadmine:
• antakse ülevaade distsipliini kasutamise ja piiride seadmise vajalikkusest, et rahuldada lapse arenguvajadusi;
• käsitletakse distsiplineerimise ja karistamise vahelisi erinevusi ja vaadeldakse distsipliiniga seotud raskusi;
• õpitakse tundma lapse käitumise tähendust ning tegureid, mis käitumist mõjutavad;
• räägitakse, millist mõju võib avaldada vanemlikust hoolest ilma jäänud lastele kehaline karistamine ja tut- vutakse tõhusate distsiplineerimismeetoditega.
Seitsmes õppus. Peresuhete jätkamine:
• räägitakse koostööst, et abistada lapsi pöörduma tagasi bioloogiliste vanemate või sugulaste juurde;
• räägitakse lapsendamise saladusest;
• arutletakse selle üle, miks lapsed oma päritolu kohta informatsiooni soovivad ning millal ja kuidas sellest lapsega rääkida;
• räägitakse, kuidas on võimalik kindlustada, et lapsed kasvavad üles selliste suhetega, millele nad võivad loota ja mis jäävad kestma kogu eluks.
Kaheksas õppus. Muudatuste planeerimine:
• räägitakse sellest, kui tähtis on olla ettevalmistatud lapse perekonda tulekuks ning milliseid muutusi see perele ja lastele kaasa toob;
• vaadeldakse, millist informatsiooni oleks peredele vaja lapse ja tema bioloogiliste vanemate kohta;
• räägitakse lapse kohanemisest peres ning tagasilöökide tekkimise põhjustest.
Üheksas õppus. Teadliku otsuse langetamine:
• eelnevate teemade kokkuvõtlik käsitlus;
• viimasele õppusele kutsutakse külalised, kellel on isiklik kokkupuude asendushooldusel olevate lastega;
• vaadatakse üle ootused koolitusele, hinnatakse oma valmisolekut hooldus-või lapsendajapereks saamisel ning kuulatakse koolitajate arvamusi;
• antakse üle tunnistused koos kaaskirjadega, kus on hinnatud osalejate viit põhipädevust PRIDE metoodi- kast lähtuvalt.
PRIDE koolituse läbinu saab vastava tunnistuse. Koolituse läbinud pered jätkavad viie supervisiooniga, mis sisaldavad erinevaid teemasid ja kus analüüsitakse e etulevaid perehooldusprobleeme.
No ja kui SEE on tehtud, siis valitakse välja laps, kellele arvatakse meist olevat parim pere, korraldatakse kohtumised ja vaadatakse, kuidas me omavahel sobime. Peale seda saab laps hakata meil külas käima, kuni ühel hetkel siia jäämagi. Siis lähme veel kohtusse, et saada ametlikult hooldusõigus endale ja no nii “kerge” see kogu protsess ongi!
SIIT saab infot, kes saab lapsendada ja keda saab lapsendada.
SIIN on väga detailselt kirjeldatud lapsendamise protsessi.
Üldse, keda huvitab, siis MTÜ OmaPere lehelt leiab väga palju informatsiooni. Mul veel nendega kokkupuudet ei ole, aga olen kindel, et protsessi käigus puutun nendega kokku küll :)
Igatahes ma olen super põnevil ja see kõik on kuidagi nii … ilus. Et vaatan oma perekonda ja oma lapsi ja kodu ja abikaasat ja mõtlen, et nomaivõi, kõik on nii äge. Et kõik päevad on kogu aeg naeru ja kisamist (ei, mitte mina ei kisa laste peale :D) täis ja ühel päeval saab seda kõike olema natukene veel. Ma tõesõna võrdlen praegust perioodi rasedusperioodiga, sest ma olen kogu selle teema peale nii emotsionaalne, et tahaks kogu aeg õnnepisara maha panna. Näiteks lugesin sellist laste kirjutatud luuletust ja nutsin 20 mintsa nagu segane :D
Ma tean, et olen sinu laps
Sündinud su südames
Võib minna aastaid, miljon, kaks
Mind hoiad oma südames.
Tean, elu andis mulle keegi teine
Ka teda hoian oma südames
Mis iial juhtus, ei tea, see paine
Võib jääda kestma igavest…
Pere on kõige tähtsam, igal lapsel oma
Igat hinge maal Sa märka.
Sest igal hommikul kui ärkad
Tea, hoiab Sind Su pere
Me oma omapere!
(Laura, Maarja ja Helen Hiie 2017.)
Võeh! Igatahes, teate, mis mult veel küsitud on: et kas ma ei karda, et ma ei armastaks seda uut last sama palju, kui enda omi. Selle kohta ütlen ma nii palju, et kui ma Lendet ootasin, siis ma tõesõna kartsin, et äkki ma ei armasta teda ka nii palju, kui Mari. See tundus lihtsalt VÕIMATU. Aga kui sul on juba kaks last ja näed, kuidas täitsa vabalt tekib armastus võhivõõra inimese vastu, siis ma ei usu, et on vahet, kas see võhivõõras tuleb juhtumisi su üsast või astub uksest sisse. Sest lapsed, mu sõbrakesed, on ise nii puupüsti armastust täis, et neid on päris võimatu mitte armastada. Ja kui kunagi ma olen juba meie pere kolmanda lapse saanud ja ta satub seda postitust siia lugema, siis võta arvesse, et ma igatsen sind juba praegu!
Vot nii, sellise jutuga lõpetan mina selle nädala, uueks on juba palju ägedaid plaane valmis mõeldud, nii et muudkui aga edasi, eks!
As I previously mentioned, I met two Child Union members on Friday and we has a chat about the whole adoption thing. It was a very lively meeting and many of my questions got answered. The Union organizes all kinds of activities to the adopted kids, so I can jump in and work on something with them, if I get a great idea.
At first I thought I am not going to talk about this matter, because when I first said half a word about it I got a lot of nasty feedback. Ok, that’s a lie, 99% was very positive, but you do tend remember the nasty bits and if someone dares to say – why don’t you teach your child to speak first or how I want to “screw up” someone else’s kid or how I want to adopt, because I am poor and am looking to make some money of it (?). Or how people remind me how I had a pet pig and had to give her up, and how the adopted child would go down the same path (!?!?!) it seems nasty and mean, making me feel like I need to keep this all to myself and not share any of it. For us it’s exciting and cool and beautiful and it’s very sad to think that someone is trying to fill it with negativity.
But, like already said, I cannot live my life to please a couple of idiots and it’s actually very interesting to a lot of people how this process works and how does it all look like. I, personally, don’t have a lot of experience yet and time will tell, but the information I have is from people, who have been through this process or, who work with these kids.
The first step is to make a decision, that you want to adopt a child. Preferably your partner would be OK with that too. From what I gather the officials are interested in the reason you have decided for adoption. Even I have been asked, if something has happened and if I am unable to have a child of my own. And no, I am fairly certain, that I could (and will) give birth to more children, but I just don’t want to at the moment.
Honestly, I have had the feeling that I will adopt someone some day since I don’t know when. I think I have mentioned this in my blog numerous times as well. At the end of last year the subject matter kept coming up more and more, until we realized, that we should do something about it. The process itself is quite time consuming – a year on average, so there is a lot of waiting no matter what. I seems to me that every family who have the opportunity and desire to adopt, should do it. It seems so…. logical.
There are actually other questions, that need to be considered. For example – how do you think adoption will affect your marriage. I think this in there so people don’t adopt a child just to save their wrecked relationship. I believe, that adoption would affect our relationship only in the sense, that it would be even more fun, if there were more of us. What else… Oh, what do close family members and your own children think about the idea, what is a support network, are you financially ready, and of course, are you ready to deal with developmental or psychological issues. In summary, we have talked all these points through and have decided, that we are going to go ahead with this.
So we sent in the first papers yesterday. If someone cares what those papers were, you can find the information here. The contacts, dependent on the region can be found here.
Now we have to wait until we are contacted and a time for a first interview is set. If that goes well, then there will be a family survey, where they get to know us better and also take a look at the conditions we have at home. If that goes well, then a Child Protective Services official from the Social Services will sign us up for a PRIDE course, that lasts about 6 months. The following subject relating to adoption will be covered there:
1st module: Joining the PRIDE program:
* Get to know each other
* Get to know PRICE program’s goals and materials
* Explaining the 5 basics of PRIDE
* An overview of substitute care in Estonia
* A movie about substitute care
2nd module: Working together to make the child a part of the family:
* Finding out what family and parents mean to this child and which needs of the child the family covers
* A discussion about child protective services work, child protective services official’s role and actions
* Explanations on why cooperation between different parties is important to ensure the child’s well being and interests
3rd module: Supporting the child’s development – affection:
* What are the main principals of raising a child and supporting their development
* Discussions on how important deep and lasting affectionate relationships are for a child and how they happen
* discussions on different affectionate relationships and on the reasons of lagging behind on development
4th module: Supporting the child’s development – loss:
* Different types of losses what substitute care children might deal with
* Talks on different loss categories and types
* Discussions on how separation from their family affects the child and the parent and how substitute care family’s losses can affect taking care of the child.
5th module: Strengtening family relationships:
* Overview of the importance of family ties and other close relationships in the child’s life and their importance in developing a positive self-esteem and identity
* Discussions on the importance of the cooperation between the biological parents and all other important close relationships in the child’s life.
* Taking a look at ways the family can satisfy the child’s need for an identity.
* Discussions on how to set up meetings / visits with the biological parents
* Talks about the identity of an adopted child
6th module: Supporting the child’s development: discipline and setting boundaries:
* Overview of the importance of using discipline and setting boundaries, to satisfy developmental needs of the child
* Discussions about the difference of disciplining and punishing and taking a look at difficulties associated with discipline
* Getting to know the meanings behind the child’s behaviors and the affecting factors
* Talks about what kind of effects physical discipline can have on an adopted child and what are effective methods of discipline
7th module: Continuing family relationships
* Talks about cooperation that would help the child to return on their biological parents or relatives
* Talks about the secrets in adoption
* Discussions about the reasons children look for information on their origin and when and how to have the talk with the child
* Talks about how to ensure that the children crow up with relationships that are lasting and that the child can count on
8th module: Planning for change
*Talks about how important it is for the family to be well prepared for the arrival of the child and what kind of changes it brings to the family and the kids
* Taking a look at the information the adoptive family should have about the biological family
* Discussions about the adaption of the child and the reasons there might be setbacks
9th module: Making an informed decision:
* Overview of past subjects
* Visits from people who have first had experience with kids in substitute care
* Taking a look at the expectations to this program and evaluating the readiness to become a substitute care family and listening to the trainer’s opinions
* Handing over the certificate with an evaluation of the 5 main principals in PRIDE.
Graduates get a PRIDE certificate. Graduates continue with 5 extra modules, that include different topics and where occurring substitute family problems are discussed.
And, well, once THAT is done, a child is selected who will fit in our family, there are meetings and visits to determine if we are compatible with each other. After that the child can visit us, until at one point they will just stay. Then there’s the court hearing to get custody of the child and that is what the “easy-peasy” process looks like.
Information who can adopt who can be found here
Here is a very detailed description of the adoption process
And overall, who is interested in the subject can find a lot of information on the Non-profit OmaPere page I don’t have an experience with them yet, but I am sure that they will come in to play somewhere in this process :)
In any case, I am super excited and it all so … beautiful. I look at my family, my kids, my husband and out home and think that all of this is just so cool. That all our days are filled with laughter and screaming (no, it’s not I who is screaming) and that one day there will be a little more of that. I am honestly comparing the time now to when I was pregnant, because I get so emotional when thinking about this, that I could cry at any moment. For example I read this poem about family, that kids wrote and I cried 20 minutes like an idiot.
Well, anyway, you know what else I have been asked. Am I not afraid, that I will not love this new child as much as my own. To that I say, that when I was expecting Lender I was honestly afraid, that I wouldn’t be able to love her much as Mari. It just seemed IMPOSSIBLE. But now I have 2 kids and you see how love can develop for a complete stranger, then I don’t think there’s a difference if this strange comes to your life through your body or through the front door. Because kids are so full of love, it’s impossible not to love them back. And if I some day have a third child and they find this post and read it, then I just want you to know, that I already miss you now!
This is my story to end this week and I have so much awesome stuff planned for next week, so let’s keep going, shall we!