Ma siin eelmise nädala lõpus halasin, et tuju on sitt ja motivatsiooni pole ja kõik inimesed ajavad närvi ja midagi ma teha ei oska ja üldse oli mu elu üks väärtusetu hunnik sitta. Absoluutselt ei saanud aru, milles asi on ja ma vist hirmutasin lugejad ka oma soigumisega ära, sest ma hakkasin saama kirju, kuidas teraapia ja antideprekad ei ole üldse häbiasi ja ma peaks kiiremas korras neid teenuseid kasutama hakkama.
Nõustun absoluutselt, et muidugi ei ole häbiasi, ma olen ise ka teraapias käinud ja täiega abi saanud. Ravimeid ma võtma pidanud pole, sest õnneks nii hull olukord mul pole olnud, aga midagi “häbistavat” ma nende võtmises tõesõna ei näe. Kui pea valutab, siis võtad ju valuvaigistit ja kui ajukeemia, sindrinahk, paigast läheb, siis tundub loogiline, et võtad selle vastu ka rohtu, kui armas taevaisa sellise kraami juba leiutanud on.
Aga see selleks, minu nadi tuju põhjus sai selgeks see hetk, kui mul sellise pahinaga päevad hakkasid, et mul tekkis korraks hirm, et mul on mingi siseorgan lahti rebenenud. Sorri selle kujutluspildi eest, aga no ma tõesti tavaliselt ei ole täheldanud, et mul enne päevi selline kass peale roniks, aga noh, vb kaasnes haardkoor päevadega haardkoor PMS ka. Jumal seda teab. Muidugi ei saa unustada fakti, et noh, ma siin 6500 trahvi kaela sain ja muud sellised asjad, mis iga siivsa noore daami tuju alla kiskuda võib.
Igatahes ma tahtsin jõuda selleni, et otsustasin mitte oma kassis molutada ja tegin kenasti trenni, jälgisin oma toitumist ilusti edasi ja mu paha tuju kadus väga kiiresti. Muuseas, ma isegi ei mäletanud, mis tunne niimoodi lahinal nutta on. Väga vabastav kuidagi :D Vahelduse mõttes käras selline tuju ka, sest praeguseks ei ole nadist tujust midagi alles, olenemata sellest, et ma olen täna pitsa põhja kõrvetanud, oma sõrmed kuuma ahjuplaadiga ära kärsatanud ja olgem ausad, 6500€ trahv kõlgub ikka kuskil tagaplaanil. Või noh, mulle pole nende tähtsad advokaadid mu vastuse peale midagi kostnud, et suurt midagi üle ei jäägi, kui oodata. Rääkimata üldse sellest, et meie kodus on nii külm, et lapsed on kubujussideks riietatud ja mina istun elektrilise teki all, nagu 80 aastane vanamutt.
Oleme siin Kardoga käsikäes lastetuba koristanud ja omavahel arutanud seda tulevast kohtumist asenduperede liidu inimestega. Et mismoodi see protsess käib ja kui pikk see on ja kas me üldse kvalifitseeruks kellelegi pere pakkuma. Ja kui need kõige suuremad küsimused kõrvale heita (et kuiiii palju koolitusi ja loenguid me peame läbima ja kuulama, et mõista, kuidas tegeleda nii väikeste inimeste katkiste hingedega ja kuidas need katkised hinged kohanema hakkaksid ja kuidas meie lapsed uue pereliikmega kohaneksid) siis tulevad pähe hoopis sellised väiksemad mõtted, et huvitav, kui vana see laps on. Huvitav, kus ta elab. Huvitav, mis ta lemmiksöök on. Kas ta on üldse poiss või tüdruk? Mis talle teha meeldib? Kas ta on tagasihoidlik või jutukas?
Ega ma sellest teemast ei oska ka tegelikult rohkem rääkida, kui ainult nii palju, kui netist lugenud olen (ja ega palju infot ei ole), aga see tundubki selline hästi põnev ja natukene hirmutav teema. Ma võin ju oma ilusates unistuses mõelda, et tuleb laps, kes kohe kenasti mõistab, et tema ema ei saa hetkel tema eest hoolitseda ja naeratus suul on nõus meie pereliikmeks saada, aga teisest küjest mõistan ma väga hästi, kui tähtis on lastele olla oma ema-isaga koos. Ja kui suur võib olla selle väikse südamevalu, kui ta seda ei saa. Öeldakse ju, et isegi kui lapsed tulevad alkohoolikute perest, või vägivaldsest perest, siis nad IKKA tahavad alati emaga olla. Aga no, kuidas see kõik välja kukub ja olema hakkab, ma lihtsalt loodan seda näha. Sest noh, ega me ei pruugi isegi sinna “sobivate” kategooriasse lahterduda.
Igatahes ei ole teil vaja mind hirmutada, et issand, sa ei tea millesse sa ennast segad ja blabla, ma ju tean, et see on kindlasti raske, aga ma tean oma südames seda ka, et iga inimene, kes saab aidata hädas olevat inimest (eriti last), peaks seda tegema. Ja see ei peagi alati olema kerge ja lihtne. Tihtipeale need kõige ägedamad asjad ongi alguses natukene keerulisemad. Mul reaalselt ei ole absoluutselt sellist küsimust ka, et kas ma suudaks võõrast last armastada. Jeerum, ta on ju väike laps, mis temas mitte armastada oleks? Kardo tunneb minuga õnneks samamoodi.
Muidugi ma vahepeal mõtlen, et kui meile öeldaksegi, et kle ei, teie ei sobi. Või kui sobime ja saamegi lapse ja siis kuidas ma suudan ise mitte nutta, kui väike inimene oma emmet tahab. Või mida ma tunneks, kui me saame lapse ja viie aasta pärast otsustab ema, et ta tahab teda ikka tagasi. Oeh, ma ei taha isegi mõelda, aga kõik need (pluss miljon) mõtet keerlevad mu peas. Kas ma saan sellega hakkama? Kas ma olen piisavalt hea ema? Ma nagu ise tunnen, et meil on siin jumala õnnelik perekond, kus kõigil on hea ja lõbus, aga no äkki on kuskil mingid standardid ja nendesse meie perekond ikka ei mahu? Või noh, äkki konkreetselt MINA ei mahu.
Keeruline.
Ma hakkasin isegi ükspäev tegema plusse ja miinuseid iseenda kohta, et äkki keegi küsib mult kunagi, et määrata ära, kas ma oleksin hea ema või mitte. Plussid: 99% ajast heas tujus, suhteliselt paksu nahaga, ei mölise ja karju, hellitan lapsed to the max ära. Miinused: hellitan lapsed to the max ära, mega emotsionaalne, kardan pimedust. Selline imeline list siis :D
Aga kuulge, kui mul on lugejaid, kellel on kogemusi asendusperedega, siis võite mulle kirjutada. Ma paar kirja olen saanud ja need on tõesti palju mõtteid ja infot andnud, hea meelega loeks veel.
Okei, mu jutud lähevad siin eriti lappama, aga ma just enne rääkisin sellest värgist Kardoga, et selle pärast mul need mõtted peas just olidki ja kuna ma siin vabas vormis jutustan, siis panin oma mõtted kirja ka. Ehk on kunagi põnev lugeda. IGATAHES ma tahtsin tegelikult uhkustada, et ma olen kahe nädalaga kehalt kaotanud 22 sentimeetrit pekki. Win! Ma tunnen ennast nii palju kõhnemana ja ilusamana ja ägedamana ja noh, korraks veel eelmisesse teemasse langedes, nagu oleks rase. Kuigi ma ei ole rase :D Aga no, lõpptulemus on ju sama – laps!
Võeh, nii ägeeee-eee-eee!
Ps! Mõnikord ma mõtlen, et issand jumal, ma olen TÄISKASVANU! Et väiksena tundusid täiskasvanuks olemine alati mingi eritiiii kauge asi, mida never ei juhtu. Ja no isegi veel viis aastat tagasi olin ma veel päris lollakas ja puha, aga kujutad ette. Ma olen vahepeal abiellunud ja kaks last saanud (ja nad anti haiglast mulle koju kaasa) ja oma äri püsti pannud ja elan mingi suure inimese elu ja nüüd mõtleme mingile lapsele asenduskodu pakkumist ja see tundub nagu oumaigaad, vaadake, ma olen täiskasvanud inimene.
Ps2! See eelmine lõik vist ei olnud eriti täiskasvanulik :D
Et postitus ilma pildita ei oleks, siis panen paar pilti sellest, kuidas Kätu oma lastega meil külas käis.
