Eile õhtul tekkis sõbrannaga plaanike paar tundi kuskil koos istuda ja midagi head süüa. No mis te arvate, kuhu me läksime? Eks ikka Parolesse. Ma kohe etteruttavalt ütlen ära, et seal oli tõesti üli hea pidu – rahvas tantsis ja laulis kaasa ja no üldse hästi tore ja lõbus meeleolu. Päris äge oli näha, kuidas reaalselt kõik inimesed vihtusid tantsu, muusika läks aina kõvemaks ja teistega rääkimiseks pidi lõpuks juba päris korralikult röökima. Muidugi oleks kõrvalsaali võinud minna, aga peo mõttes jäime ikka oma laua taha.
Eriti ootamatult sattus sinna üks tuttav oma sõbrannaga, kellega ma muuseas olin ka Paroles käinud. Selle tuttava ma sain ka üldse nii, et ta kirjutas mulle blogisse kommentaari, et tänks, et Parolet soovitasid, üliäge koht, raudselt lähen veel. Ma võtsin sõnasabast kinni, käisime koos ja nüüd sattusime seal jälle kokku. Ma ütlen, ega inimesed sinna ilmaasjata kogu aeg tagasi ei läheks. Mina näiteks üldse klubiinimene ei ole ja tantsida ka tegelikult üldse ei oska, aga seal võtab kohe jala tatsuma ja enne kui ma arugi sain, olid mul uue päeva sammud ka poolenesti tehtud. Win!
Küll aga oli mul eile üks jube ebameeldiv seik. Nimelt puhusin ma seal ühe noormehega juttu, kui äkki ma näen silmanurgast, et üks naine kõõritab minu poole. Vaba maa, inimesed võivad vahtida ja kõõritada, aga siis hakkas ta demonstratiivselt oksendamisnägu tegema. Naine oli ise ma arvan selline 30-40, hirrrmus suure põkist mehega koos. Pöördusin siis naise poole ja küsisin, et kas tal on mingi haigus, et ta sedasi nägusid teeb, või on tal mingi probleem.
“Mul sinuga pole mingit probleemi, aga vaata kellega sa räägid!”
Vaatasin siis üllatunult oma vestluspartneri poole, et mõista, kas ma olen enda teadmata Adolf Hitleriga sõbrustanud, või mis temas nii erilist on, et ma teda uurima peaksin. Vastasin naisele, et ma ei saa aru, mis ma seda kutti ikka niiväga vahtima pean.
“Rõve lihtsalt vaadata, kuidas normaalsed inimesed sellistega suhtlevad!” turtsatas ta jälle ja tegi jälle nägu, nagu ta oleks just insuldi saanud.
Ütlesin talle ausalt, et ma ei saa aru, milles ta probleem on ja miks ta nii vihane on, kui ta suur mees mulle olukorra selgeks tegi. “Teate, talle lihtsalt ei meeldi neegrid. Muud midagi,” seletas mees rahumeeli. Naine noogutas takka. “Mul on rõve vaadata noh,” kinnitas ta uuesti.
Ma esiteks ütlen kohe ära, et ma ei rääkinud mingisuguse süsimusta aborigeeringa, vaid tavalise Itaalia kutiga, kes oli jah tumedate juuste ja silmadega, aga no mingist neegrist jutu tegemiseks peab ikka võõravaen päris suur olema. Teiseks isegi kui ta OLEKS olnud aborigeen, siis ma siiski eelistaksin, et meeldiva vestluse ajal mingid tropid kõrval ei öögiks.
“Teil on vist päris raske nii elada,” nentisin ma naisele.
“Jah, neid ahve ronib siia ju igast nurgast, kuskil ei saa normaalselt olla,” seletas ta õhinal, ise rõõmus, et nüüd vestluspartneri leidis oma suure mure arutamiseks.
“Ei ma mõtlesin pigem seda, et debiilikuna on raske elada,” ütlesin ma talle naeratades ja pöördusin kuti poole tagasi, et temaga edasi vestelda.
“TAAAAVIIII, kuulsid, mis see neegriarmastaja mulle ütles????” kriiskas naine vihaselt. Tema Taavi rehmas lihtsalt käega ja mulle tundus, et tal paistis isegi piinlik olevat. Igatahes ei jätnud naine rahule ei oma Taavit, et see nüüd mind “käsile võtaks” ega ka meid, ise “mine tagasi Aafrikasse!” kisades.
Ma ütlen ausalt, et ma üritan olla tolerantne inimene ja ega mina saagi panna kõiki inimesi sundida ka tolerantsed olema, aga no üks asi on, et kui “sulle ei meeldi” ja teine asi on täiskasvanud inimesena kedagi vahtida ja oksendamist imiteerida. Et nagu, võiks mingigisuguse väikse piiri tõmmata kuskile.
See kutt ütles, et ta on sellega suht harjunud ja ei pane tähelegi enam, et selliseid on siin Eestis palju. Teate, ma usun, et on. Aga niimooodi oma silmaga ma pole näinud. Vastik ja piinlik oli.
Ja sellele naisele tahaks lihtsalt öelda, et edaspidi, kui sa oma mehele karjud, et “võta ta ometi ette!” kõlab see nagu sa tahaksid, et ma su mehega seksiks…
