Mul oli tegelikult eile väga tore päev, aga ma tundsin ennast nagu lõhestunud inimene. Et mul on nii äge, aga samas on selline “klomp kurgus ja silmad niisked” tunne sees. Me käisime Mariga tsirkusetrennis, mida ma soovitan küll igale siitkandi lapsevanemale, kes viitsib pühapäevahommikuti hirmus vara kuskile kebida. Põhimõtteliselt saad sa oma lapsega lihtsalt tund aega mürada ja ise natsakene ennast liigutada. Muidugi põhirõhk on siiski lastel.
Peale seda käisime me Kius restoranis hommikust söömas ja peale seda Järve keskuses, sest mind ootas seal paar pakki. Lasime Maril seal uuel mängualal ringi sahmida ja tulime koju ära. Nii kaua suutsin ma vist üsna okeiks olla, kuni ma lihtsalt ei saanud Facebookis kuskile scrollida, ilma, et ma ei näeks artikleid minust. Teada on, mis see värk kaasa toob – ainult üks suur viha ja sõim ja sajatused. Et kui alguses oli mul stress suure nõude pärast, siis sellest üle saades tuli uus põhjus. Põhjused pigem.
Mine tööle, paks lehm. Vastik pettur, kerjab raha. Ise teenid 18 000 eurot kuus, ma tean küll! Sa ajad mul südame pahaks. Issand see Mallukas on ikka tülgastav inimene. See Mollukas võiks ennast põlema panna. Kes see libu üldse on? Mis lollakad toetavad varast? Mida see debiilik üldse kunagi elus midagi kasulikku on teinud? Lastest on kahju. Kuidas saab üks inimene nii loll olla? Samahästi võiks inimene kellegi surnuks sõita ja siis pärast raha trahvi jaoks anuda! Las vireleb, äkki kasvab talle ka aju! Tema kihistab ainult kodus naeru, et lollakad fännid tal kõik kinni plekivad! Iga mullikas peab oma vitsad saama! Senti ka ei anna sellele ajukääbusele! Karma – vaadake, kui haige inimene ta ise on! Lõpuks sai see karma tema ka kätte! Kaval nõid, videos pisarad valla ja ajudeta fännid kohe usuvad. Manipulaator! See on üldse neil Maalehega kokkumäng, et reklaami saada! Iga “heategu”, mis see kunagi teind on, on ainult klikkide pärast! Aa, see on ju see eit, kes nõuab firmadelt raha, vastasel juhul lubab neid blogis laimata!
Pauh-pauh-pauh. Ma olen muidu üsna kõva närviga ja suudan päris tihti teha seda Scarlett O.Hara nippi, et ei mõtle sellest täna, mõtlen homme, aga ega iga kord ei õnnestu. Ja ma loen ja loen ja tekib natukene selline ahistuse tunne. Mida mul öelda oleks? Millega ma veel saaksin sellest sitarahest välja tulla? Kas ma tegin valesti? Tegin? Kas ma tunnistasin? Tunnistasin. Kas ma palusin kelleltki sentigi raha? Ei.
Reaalselt mulle jääb praegu tunne, et ma olen enda teadmata käinud tuhandete inimeste taskuid paljaks röövimas. Või kuskil kirvega hülgepoegasid pooleks löömas. Või vanainimestelt kortereid välja petmas. Või vähihaigete laste tagant nende ravimid rotti lasknud.
Vahepeal tekkis küll tunne, et tahaks lihtsalt kõva häälega karjuda, et issand jumal, inimesed, ma KOPEERISIN MANGI HOROSKOOPI! Jah, I done fucked up, tasun oma trahvid ja elame palun edasi. Kas on vaja mind nüüd päevi ja päevi järjest tükkideks kiskuda. Ega ma keelata saa. Aga no absurd tundub lihtsalt, et keegi arvab, et ma 10 aastat blogin ja TEESKLEN kedagi, et lihtsalt ühel ilusal päeval teilt oma feik pisaratega mega summasid kokku kraapida. Kuigi ma ei saa aru, miks ma seda tegema peaks, kui ma lausa 18 000 eurot kuus teenin (hehe, kas te teate üldse kedagigi, kes sellise kuupalga saaks? nagu… kedagigi? ja lisaküsimus, kas sellel inimesel on maja fassaad soojustatud või elab ta 15 aastase õhksoojuspumba armust?).
Vahepeal on see tunne, mis ma Tenerifel olles kirjeldasin. See, et elu nagu liigub teiste jaoks edasi ja on jumala tavaline, aga mul on nii-nii paha. (Palun ärge hakake nüüd siin rääkima, et inimestel üle maailma on ikka veel rohkem paha. Kindlasti on, aga ma ei saa õnneks kõikide teiste valu ja paha-olla tunnet ka tunda. Ainult enda omi.)
Eks ma ise annan muidugi mahlast konti, mida närida. Näiteks hakkan nutma! See on ju põhi värk, et kiusatakse ka üldiselt neid, kes lasevad. Ja need, kes lasevad, need hakkavadki nutma. Ja need on siis nõrgad ja neid muudkui trambitakse edasi. Ma ütlen teile kohe ära, et mind on üsna lihtne nutma panna. Ma nutan kurbade lugude ja filmide ja ilusate hetkede ja nukrate laulude üle. Seega pole vast väga ime, et kogu see sitt mind lihtsalt korra katki tegi. Pole isegi vaja nii palju pingutada ja puha.
Mu sõbranna ütles mulle täna nii ilusasti, et niiöelda avalikuks inimeseks olemisega tekib inimestel tahtmine kõige üle hirmsasti moraalitseda, sest miskipärast tundub, et ma justkui nagu ei olegi täiesti tavaline inimene, kes teeb mingisuguseid vigu. Ma reaalselt kahtlen, et kõik need, kes mul, kui paksul lehmal, soovitasid töö otsida ja mitte siin kerjata, ei ole elus kunagi ÜHTEGI viga teinud? Erinevus on ainult selles, et neid vigu ei kajastata kollases meedias. Inimesed paistavad aeg-ajalt unustama, et mul on ka päris emotsioonid, mida ma ei saa iga kord alla suruda ja käituda nii, nagu alati eeldatakse. Ole alati vaoshoitud, ära murdu, be cool. Sorts, ma tahaks selline inimene olla, aga paraku ma lihtsalt eiiii oska. Ja kui minu ehedus ja ausus jätab mulje, et ma olen võlts, siis see teeb mind küll kurvaks, aga ei jää muud üle, ma lihtsalt pean leppima ja edasi elama. Mis muud.
Mis mind aga hämmastab on see, et ma saaks isegi inimeste pahameelest aru, kui ma oleksin oma tegu tõesti eitanud või kuidagi vastu mölisenud. Ma tegin, mida mult nõuti, ma olen valmis selle probleemi lahendama, aga ei. Varas! Kerjus! Sitt ema! Õudne morsk!
Aga teate, ma sattusin täna õhtul lugema mingit kirja, mille kirjutas 27-aastane naine Holly Butcher oma hüvastijätukirjaks. Ta suri sellel teisipäeval ja kolmapäeval jagas seda kirja tema õde. Kes inglise keelega kodus on, võib seda lugeda SIIT. Ma lugesin seda, nutsin muidugi jällegi, aga see kiri on lihtsalt nii valusalt õige. Kes lugeda ei taha, või ei oska, siis põhimõtteliselt kirjutabki ta selle valmis paar päeva enne oma surma. Ta teab, et ta sureb, sest ta on oma vähiga kaua maadelnud ja ta nimetab kõiki asju, mida ta jääb mäletama ja igatsema. Mis te arvate, mis need olla võiksid? Eks ikka perekond, lähedased ja selle tegemine, mida sa armastad teha. “Imelikul kombel” ta ei nutagi taga seda õhtut, mida ta veetis millegi üle nuttes või netis võõraste inimeste kommentaare lugedes.
Üks osa rääkis ka endaga leppimisest ja seda võib võtta nii mitme nurga pealt. Mõni ei ole endaga rahul, sest tal on väiksed tissid. Teine arvab, et ta on liiga paks. Kolmas on liiga suur põdeja, neljas tahaks osata paremini laulda, mis iganes, eksole. Meil kõigil on “see miski”, mis paneb meid tundma, nagu me peaksime muutuma, et ennast armastada.
Ma tean, et see kõlab mega klišeena, aga ma tunnen ka tihti, kui ma jälle ennast kuskle mässinud olen, et no miks ma ometi ei mõtle rohkem ja miks ma ometi nii suur tuulepea olen ja miks ma ometi kõike usun ja miks ma ometi ei oska olla selline, nagu need õiged ja intelligentsed ja haritet täiskasvanud inimesed on. Aga samas, teisalt. Mis siis? Ma võin lihtsalt elada sellega, et ma tean, et keskmiselt kord aastas keeran ma endale ühe korraliku sita kokku, sest nagu öeldakse, kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ma võiksin neid olukordi hinnata selle järgi, et kes mulle toeks on (ja ei, ma ei mõtle siin, et kellelt ma palju raha kerjatud sain :D) ja kes mind raskel ajal üles upitada üritavad, mitte jääda kuulama nende sõnu, kelle eesmärk ei olegi kaasa mõelda, vaid lihtsalt maha tampida.
Olen üsna kindel, et kui ma hommepäev sureksin, siis saaksin ma olla tunduvalt rahul enda elatud eluga, kui see inimene, kelle suurim kahjurõõm tuleb sellest, et saab kedagi internetis materdada ja lamajat peksta, kuni vähegi veel midagi togida on.
Ma ju ise tean, et ma ei ole nadi inimene. Päris paljud teavad seda. Nii et pistke mulle või halg persse, mina just sellise õppetunnina seda võtta kavatsen. Et sai tehtud, mis sai, aga et ma hindaksin veel rohkem seda, milline jõud mul tänu teile, armsad lugejad ja kaasaelajad on. Sitta neist teistest, neid ei eksisteeri mu päris elus. Nad ei ole minu jaoks mitte mingit muud moodi olemas, kui mingid kurjad sõnad internetis, mis homseks on unustuste varna vajunud. Okei, seda õppisin ka, et Ekspress Meediaga ei maksa jamada. Uskuge mind, mul ei ole plaanis mitte kunagi enam Mangi horoskoopi enda blogisse panna, või veelgi enam, mitte ühtegi pagana artiklit rohkem kui ühe seadusega lubatud lausega refereerida.
Ma ju tegelikult olen õnnelik. Alles üleeile küll olin nii õnnelik, et ma ei suutnud isegi mõelda mitte ühelegi negatiivsele aspektile oma elus. Neid lihtsalt ei eksisteerinud. Aga nagu öeldakse, mõõnad on selle jaoks, et oskaks tõuse nautida, niiet ok ok tavai, ma sain oma mõõna, ootan nüüd härdalt tõusu.
Ja nagu Holly ütles: Let all that shit go.. I swear you will not be thinking of those things when it is your turn to go. See kehtib meile kõigile. Ainult tähtsad asjad. Head asjad. Ilusad asjad. Sitta sellest muust, ükskõik, kui imalalt see ka ei kõlaks. Eks? Ja mina hingan sisse-välja, võib-olla vahepeal pressib mõni pisar ennast välja, aga see on kõik lihtsalt stress ja küllap see ka üle läheb, ning mina olen jälle vana hea muretu Mallu. Ma ei saa ju kaua kassida, teate miks?
