Ma küll ei ole suuremat sorti “tähtpäevataja”, aga kuna Mari täna esimest korda üle poole aasta lasteaias käis, siis mõtlesin ma enne Järvelt läbi joostes, et kuna mul kotis veel täpselt parajalt Apollo kinkekaid üle oli, et siis ostaks talle mingi väikse kingituse. (Ahjaa, sellega meenus praegu, et ma pidin ju Väike Jänku aastatellimuse välja loosima ja selle võitis kaunis daame e-mailiga krista86@hot.ee. Pliis kirjuta mulle!).
Raamatuid on tal maa ja ilm, paar lauamängu ka, mis talle eakohased, lisaks oli poes veel palju VÄGA imelikke mänge, mis olid peeru ja sitaga seotud. Lõpus rehmasin käega ja ostsin vana hea plastiliini. Ma ise kujutasin ette, et ma lähen Marile lasteaeda järgi ja ta on oma silmad peast välja nutnud, kargab mulle dramaatiliselt kaela ja nõuab koju viimist, et siis on hea kingitus välja kraamida ja last vähe lohutada.
No vot. Läksin mina kohale, Mari viipas mulle korraks tervituseks ja kadus siis mängutuppa tagasi. Vot sulle itkevat last, tutkit. Lõpuks kulus plastiliinikarp hoopis selleks ära, et teda koju meelitada, niiet asja ette läks ta sellegipoolest. Marile meeldis lasteaias nii väga, et on terve õhtu rääkinud, et “varsti jälle aeda!” ja vaikselt jalanõusid jalga pannud, et äkki ometi viidakse siis.
Valisin talle mingisuguse, mida tal enne polnud. Kalad ja kolm värvi.
Näitasin Marile, kuidas krabitemplit teha. Nagu näha, on Mari amazed :D
Mul on nende plastiliinidega tegelikult üsna kahetised tunded. Ühest küljest meeldib lastele täiega seda näppida ja see on peenmotoorikale väga hea, eksole. Mis aga ei ole väga hea on see, et isegi kui ma mängin lapsega koos, siis müstilisel viisil suudab ta sekundiga a) kõik värvid kokku pruuniks massiks mökerdada, b) igale poole plastiliini ajada, nii et minu sokitallad ja Lende pihud on seda täis.
Lotte nagu mõtleks: “Issand, kui ta selle vaiba sisse hõõrub, ei saa me seda kunagi välja!”
Lende pingsalt juurdlemas, mis kuramuse mass see on.
Üldse in Play Doh samal pulgal selle kineetilise liivaga – lastel on maru tore ja vanemad lihtsalt kannatavad ja koristavad, kuni enam ei suuda ja selle koristamise käigus kirudes prügikasti loobivad. Kuni jälle uue ostavad, sest noh. Lapsel on ju maru tore…
Kui kellelgi on vihjeid, kuidas tema oma lapsed nende kahe asjaga niimoodi mängima saab, et maa ja ilm pärast igast jama täis ei oleks, siis olen üks suur kõrv!