Öeldakse, et kui sa lapsed saad, siis hakkab aeg justkui kiiremini liikuma. Tõsi ta on. Aastad lähevad muudkui siuh-siuh-siuh mööda. Umbes nagu kui sa autoga või bussiga sõites silmanurgast näed, kuidas elektripostid korraks mööda vihisevad, aga täpsemalt ei jõua neid vaadata, sest auto liigub ju edasi ja kohe tuleb uus elektripost ja uus ja uus ja uus. Mul on sama moodi aastatega, aga õnneks ma ikkagi proovin neist kinni hoida ja neid nii palju nautida, kui ma saan.
Vahepeal on selline õndsusetunne, nagu oleks saanud aja seisma jätta ja aeglaselt sisse-välja hingata. Näiteks kui ma teen oma “kiireid toimetusi arvutis” ja tuleb Mari, ning ütleb: “Mani tuleb nüüd kaissu”. Ja ma panen arvuti ära ja me oleme niimoodi, tema minu kaisus oma pikki koibi sülle mahutades. Siis me räägime juttu, arutame maailmaasju ja mõnikord laulame ja “teeme lolli”.
Lende on üldse selline väike pudilane, et tema veedaks enamuse oma elust nagunii minu külge klammerdudes, seega temaga on neid hetki natukene rohkem. Ta on lihtsalt selline nunnutaja, Mari ei olnud eriti selline, aga Lende ronib vist 50x päevas oma tõsiste toimetuste vahepeal mulle sülle, paneb pea õlale ja kallistab mind.
Need hetked lastega on lihtsalt nii ägedad ja toredad, et ma ei väsi kordamast – veel lapsi! Tooge mulle ainult veel! Mis siis, et nad mõnikord tahavad just öösel üleval olla. Ja mis siis, kui mõne peput on vaja pühkida just siis, kui sul endal süda paha on (ei, ma ei ole rase, ma toon näite Tenerife sellest päevast, kui mul sangriast mega paha oli, Kardo Lendega magas ja mina öökides ühe peput pühkisin :D). Ja mind ei heiduta isegi see, et kui mul ei oleks lapsi, siis ma saaks teha endale mõnusa vahuvanni imeliselt lõhnava vannipommiga, ilma, et keegi sinna sisse ei kargaks, vee alla puuksu laseks ja saatana kombel naeru pugistaks. Lush ja peer käivad nii kenasti kokku.
Aastate möödumisega muutub toredamaks ka see, et mulle tundub, et ma olen iga aastaga normaalsem inimene. Ma tahaks loota, et see tegelikult on kõikidel inimestel nii, aga kui ma mõtlen teinekord enda varasematele arvamustele ja väljaütlemistesse, siis tahaks endale küll mingi tahkema objektiga nuuti anda. Eile just sõbrannaga rääkisime sellest, et kui kellelegi midagi öelda, siis tuleks enne mõelda, kas sellel on mingit tolku ka, või on see miski lihtsalt sinu arvamus, mille ainukeseks “lõpptulemuseks” saab olema see, et see teine läheb kurva tujuga voodisse. Ma enamasti üritan nii mõelda ka, et kas mu arvamusel on üldse mingi POINT, või on see lihtsalt minu arvamus, mida ma saan sõprade ja perega arutada, ilma, et kedagi otseselt häbistada, kurvastada, maha teha.
Nii palju olen ma kuulnud, et Malluka blogi oli vanasti nii äge, ma olin vanasti nii otsekohene, ma olin vanasti nii aus, nii naljakas. Tegelikult olin ma enne lihtsalt palju mõtlematum ja selles suhtes loll, et ei saanud arugi, kui kaugele mu sõnad jõuda võivad ja mis kaalu need kellegi jaoks omada võivad. Ma tean, et kindlasti oli naljakas kellegi teise üle nalja visata ja rääkida, kui lollid ja piinlikud ja mida-kõike-veel nad on, sest noh, naer olla ju terviseks. Kindlasti leiab ka alati mõttekaaslaseid, kes sinuga koos naeravad ja kiidavadki, et issand, sa oled nii otsekohene, nii aus, nii tabav! Lugematu arv kordi olen ma seda teinud ja nüüd on mul nende kordade eest lihtsalt häbi. Kui mõelda, et mis eeskuju see näiteks mu lastele annab, see ongi see, mis lõpuks asjad perspektiivi paneb.
Kas ma tahan õpetada oma lastele, et kui te näete kedagi teistsugust, kelle olemusest või teguviisidest te aru ei saa, siis kõige parem lahendus on seda avalikult tänaval karjuda? Või näiteks tuhandetele blogida? Ei taha, sest teistele haiget tegemine ei ole mitte kunagi okei. Isegi kui enda sees on nii valus, et ainuõige variant tundub kellelegi haiget teha olevat. Ma tean, sest ma olen nii tundnud ja teinud ja ikka ei hakanud endal parem, ainult vastikum. Seega annaks nüüd taevaisa mulle nii palju kainet mõtlemist, et ma enda negatiivseid külge alati näha oskaks, et neid õigel ajal muuta. Ja kui muutmiseks liiga hilja – vabandada. See on absurde, kui palju oma elust olen ma mitte vabandanud, sest “piinlik” on, aga samal ajal haiget teha ei ole piinlik.
Seega olen jõudnud parimale lahenduseni – nalja võib teha ja puid võib alla panna, aga soovitatavalt iseendale :D Sest ise sa vähemalt tead, kus su piir on ja mis solvab või mis mitte. Õnneks olen ma piisavalt sooda ja udupea, et mul neid asju ikka aeg-ajalt juhtub, mille üle nalja visata, seega päris igavusse ma arvan, et te siin blogis vast surema ei pea!
Lisaks lastele on mind sellel teekonnal “enam-vähem adekvaatse täiskasvanud inimeseni” saamisel aidanud ka kõik teie. Kõik need kirjad, kommentaarid ja head sõnad on mind väga-väga palju aidanud. Samas on mind ka VÄGA palju aidanud negatiivsed kommentaarid. Ei.. mitte “vastik paks libu oled” stiilis üllitised, aga pigem sellised konstruktiivse kriitikaga kommentaarid, sest tõesti on alguses niimoodi, et ma võin mõelda, et issand jumal, mis sitta see inimene suust välja ajab, aga tegelikult hiljem mõistan, et eks mingi tõetera on seal sees olnud. Mitte küll alati, aga on selliseid juhtumeid olnud küll.
Ma toon suva näite – kui Mari oli väike 1-2 aastane, siis mulle kogu aeg kirjutati, et “kas sa ikka lapsega räägid piisavalt” ja see tundus mulle nii loll küsimus, sest no obv, et ega me siin vait nagu sukad ei istunud – ikka rääkisime lapsega. Nüüd, Lendega, näen ma, et me räägime temaga sada korda rohkem. Kohe päris ausalt. Muidugi siinkohal ei mängi rolli see, et nagu mind poleks huvitanud Mariga rääkimine, või et mul oleks suva olnud, aga kuna Mari ei näidanud ise mingit huvi üles, siis oli temaga justkui vähem rääkida või.. Noh, ma ei oska seletada. Lende aga juba jupp aega näitab iga asja peale näpuga ja isegi proovib järgi öelda sõnu, seega saabki temaga PALJU rohkem räägitud, sest ta reageerib ja tunneb huvi ja ei ole justkui apaatne. Ma ei väida ka, et kui ma siis väevõimuga oleks Mariga rohkem rääkinud, et kas siis oleks see kõne enne tulnud, laias laastus, mis vahet seal enam on.
Kuigi jah, ma pean tunnistama, et ma olen mõelnud küll, et ma olen Lendega justkui parem ema, kui Mariga. Imelik mõelda, et isegi kui Mari juba aastane oli, oli mul ikka veel IMELIK talle öelda, et tule emme juurde. Imelik oli enda kohta emme öelda. Pikalt! Miks? Seda ma ei tea, ei oska seletada. Igatahes tunnen ma aeg-ajalt süüd, et kui Lendele ma olen kohe full-on emme, siis Marile olen ma justkui paremaks emmeks kasvanud. Muidugi on see siiski parem, kui mitte midagi ja mineviku üle masetseda suurt pointi ei ole ka. Lihtsalt räägin teile, mida ma tunnen. Et aastatega tunnen ma, et ma tahangi kogu aeg lastega olla ja nendega koos teha ja toimetada ja olla ja õpetada ja rääkida ja nautida nendega koos nende vigureid ja nalju ja vingerpusse. Sest enne kui ma jõuan silmagi pilgutada on möödas 15 aastat ja toad on küll korras, kuid pole enam kedagi kodus, kes neid sassi ajada tahaks, sest lastel on omad huvid ja omad elud ja ainus mis ma siis teha saan, on meenutada, kui nad mulle ennast kaissu sättisid ja ma tundsin ennast kui maailma kõige armastatuim inimene. Ja maailma kõige rohkem armastust täis inimene.
Seega – olge alati lahked mulle oma mõtteid avaldama. Nii kaua, kuni see on viisakas ja argumenteeritud, võib see mulle vägagi kasulik ja vajalik olla, ning ma olen selle eest väga tänulik. Võib-olla mitte iga mõtte üle ja kindlasti mitte kohe, aga ehk ühel päeval. Võiiii siis ma lähen mega hüsteeriasse ja saadan persse teid või miskit :D Sorri kohe ette ära, kui see juhtuma peaks (ja no raudselt kunagi juhtub).
Ma olen alati mõelnud, et sellest hetkest, kui minust sai “Mallukas” suurenes see ring “minu inimestega” nii suureks, et ma poleks kunagi uskunud, et see nii suur olla võib. On nii palju kommentaatoreid, kelle nime nähes juba naeratus peale tuleb ja nii mitmed teie seast on mulle justkui tuttavaks saanud, sest kui mõelda kõiki teemasid, millest me siin rääkinud oleme, saan ma iga uue kommentaariga väikese killukese teie kohta jälle teada ja need killukesed on nii armsad mulle. Sest nii tihti ei leia ma “päris elus” seda inimest, kes mõistaks mind teatud hetkel, või oleks sama kogemusega, aga siit blogist leian ma selle inimese alati.
Ja ma olen teile nii tänulik, et te olete kõik minu inimesed, et persse, mul tuleb pisar natukene silma, aga ma nagu siiralt tahan teile ainult parimat ja kui teil on mure, siis kirjutage mulle ja kui teil on mingi suur rõõm, mis südamesse ära ei mahu, siis kirjutage ka, sest ma olen väga harjunud sellega, et mul on tuhandeid parimaid sõbrannasid, lihtsalt ma pole enamikke oma silmaga veel näinud :D
Te olete nii suure osast minu 2017. aastast ägedaks teinud ja ma tahaks loota, et mina teil ka, kasvõi natukene. Ja uueks aastaks meile kõigile ikka rohkem armastust, rohkem kannatust ja rohkem neid momente, kus me tunneme, et niiiii-iii hea on, et aeg justkui jääks seisma.
Ja et selle aasta viimane postitus kokku võtta, siis lobisege natsa kaasa, vastates kolmele küsimusele:
- Kuidas teie Malluka blogisse sattusite?
- Mis oli 2017 aasta kõige ägedam osa?
- Mis oleks teie suurim soov 2018. aastaks?
