Umbes alates sellest ajast, kui Mari sündis, hakkasin ma ootama, kuni mina saaksin ka kodus kuulda neid kurikuulsaid “lapsesuu” pärle. Eks ikka aeg-ajalt inimesed jagasid humoorikaid asju, mille peale ainult lapse mõistus tulla võib ja minu meelest oli see nii äge, et no kohe ei jõudnud ära oodata. Ma mäletan, et me Kardoga kunagi lamasime paarikuuse Mari kõrval ja arutasime, et juba aasta pärast me äkki kuuleme ta esimest sõna ja saame lõpuks teada, milline hääl tal on. Koos juurdlesime, mis võiks olla väikse Mari esimene sõna.
Seda, et meil selle esimese sõna kuulmiseks veel keskmiselt kaks aastat ja kolm kuud läheb, seda ei osanud me küll toona mõelda, aga seda pikem oli ootamine. Muidugi selle aja sees ta TEGI igasuguseid naljakaid asju, aga seda tegemist on palju raskem sõnadesse panna, kui lihtsalt vestlust edastada eks.
Kõlab nagu ma oleks hüsteeriliselt lihtsalt seda ühte asja oodanud, aga no tõesti nagu ootasin ikka omajagu. Mulle endalegi meeldib nalja teha, aga mõtle, kui äge on seda veel teha koos oma lapsega. Nonii ja nüüd – kõigest NELI aastat ootamist (peab vist paika, et lapsed õpetavad vanematele kannatlikkust) ongi mul kodus üks naljanina. Mul vahepeal on küll selline tunne, et Marist tulebki raudselt mingisugune stand-up koomik, sest näha on, et talle endale meeldib ka esineda ja laulda ja noh, nalja teha. Muidugi meeldib seda teha vast enamikele temaealistele, aga no tore on ju näha, kuidas lapsel on lõbus ja endal on ka naljakas.
Seetõttu ma olengi ka viimasel ajal jaganud ka teiega Mari naljakaid ütlemisi ja mõttekäike. Eelkõige muidugi seetõttu, et need kuskile kirja jääks ja ehk kunagi Marilgi huvitav ja naljakas lugeda oleks, aga teisalt seepärast, et need tõesti teevad mulle palju nalja ja tunduvad sellised toredad ütlemised, mis võivad teiste päeva ka korraks lõbusamaks teha. Eile aga üritas mulle üks naisterahvas selgeks teha, et ma ei tohiks Marist kirjutada, sest noh, ta ju käib teraapias, seetõttu on ta üks õnnetu erivajadusega laps, kellest oleks hea, kui üldse juttu ei tehtaks?
Tead juhul kui sul on Mari erivajadusega laps siis pole üldse mõistlik tema üle nalja visata blogis. Tegelt peaks lastel ikka mingi õigus privaatsusele ka olema. Ma lahkun siis siit lugejate seast sest muidu saan ma sadu sõimu kirju. Vabandust aga nii on! NB ma olen kurb ei ole õnnelik sellise jama üle. Laps kes saab teraapiat ja siis naerame kõik suured inimesed. No tegelt?
Ma olin ausalt üllatunud sellise kommentaari üle. Kujutate ette, üks võõras naisterahvas on lausa KURB, sest kõik naeravad minu erivajadusega lapse üle.
Mõistaksin sellist kommentaari, kui mul oleks liikumispuudega laps ja ma lisaksin netti videosid, kuidas ta kukub, ise kommenteerides, et hehe, vaadake seda venda, üldse käia ei oska, issand, nii naljakas! Me siin kogu perega naersime nii, et pisarad voolasid, on ikka laps!
Või ma filmiks, kuidas ma sunnin vaimupuudega last matemaatilisi võrrandeid lahendama ja kui ta sellega hakkama ei saa, siis jällegi, naerame kogu perega ta ümber kambas ja lisame selle video veel netti, et sõbrad-sugulased, tulge naerge ka, vaadake kui loll ta on!
Vot need oleks sellised näited, mille kohta ma saaksin aru säärase kommentaari jätmist, tõesõna ei ole ilus nalja visata kellegi üle, kes on pandud mingisugusesse olukorda, milles ta haigus või olukord ei võimalda hakkama saada.
Aga Mari, minu Mari…Saate aru, ta teeb meelega nalja! Jah, tal on kõnepuue, mis tähendab seda, et ta kõne oli hilistunud. See määrati talle sellel hetkel, kui ta üldse ei rääkinud. Sellest ajast peale on ta aga muudkui edasi arenenud ja me oleme jõudnud punkti, kus ta räägib nii palju, et ma saan temaga (küll algelisel tasemel) asjadest rääkida, neid omavahel arutada ja no tõesõna, naerda ka. Mitte selle pärast, et ta on kõnepuudega, või selle pärast, et ta käib teraapias – sest ta on üks naljakas tüdruk, kelle puhas maailmavaade meie sõnadesse hämmastab mindki. Ja see ajab naerma ja on naljakas, ausalt. Olgu ta siis puudega või ärgu olgu, mis siis? Kas ma peaksin teda keldris hoidma ja tema tegemistest mitte juttu tegema, sest ta ei suvatsenud areneda täpselt samas tempos, kui teised lapsed?
Kas te olete kunagi mõelnud, kui haige väljend on “kõht läheb lahti”. Mari näppis mingisuguseid münte ja tahtis ühte suhu proovida panna. Ma ütlesin, et ei maksa, sest see on must ja siis võib kõht lahti minna. Te oleksite pidanud Mari nägu nägema, kui ta hakkas mõtlema, mis moodi selle mündi suhu panekust ta KÕHT LAHTI läheb. Õudusega pani ta mündi kohemaid lauale ja kui nägi, et Lende hakkab selles suunas liikuma, krabas ta mündi, viskas selle kööki, ise ahastades: “Ei Lende, ei tohi lahti minna!!”.
Ja kogu see “anna peksa” jutt on ju tal endal ka puhas nali. Ta kõkutab seda öeldes ja mõistab väga hästi, et ta teeb nalja. Jah, okei, võib-olla mina täiskasvanuna ei tohiks selle üle kunagi naerda ja seda lauses kasutada, sest see pole ju ÕIGE sõna, aga no mis ma teha saan, kui vahepeal ikka ütled midagi lapsega naljaga kaasa. Ka eilne postitus sündis sellest, et see oli lihtsalt nii naljakas, kuidas me siin last ähvardame, et kui asju kokku ei korja ja sööki ära ei söö, siis peksa ei saa. Ei, see tähenda seda, et me seda talle päevast päeva korrutame ja muudkui sellest räägime. Lihtsalt eile rääkisime, naljakas oli, tahtsin kirja panna.
Aga näete, selgub, et on inimesi, kes sellest lausa kurvaks lähevad, et ma oma lapsest räägin. Sest noh. Erivajadustega ju.
Millest ma siis rääkida võiksin? Hmm…Okei, naerda ei või. Ei tema üle, ega temaga koos, see on vist siililegi selge, sest muidu me naerame siin puudega lapse üle. Nüüd takkajärgi saan aru, et ma poleks tohtinud ka jagada seda, mismoodi Mari “põdral maja” laulu valede sõnadega laulab, sest vaene erivajadusega laps lihtsalt tahtis ka laulda, mis siis, et ta õigesti ei oska, aga mina, õudne lapsevanem, panin ta valed laulusõnad netti teistele naermiseks üles.
Siinkohal tekib küsimus, et kas need vanemad, kelle lapsed EI ole erivajadusega, kas nemad tohivad oma laste naljakaid ütlemisi jagada, või on tegemist ka sellisel juhul alaealiste laste mõnitamisega? Või kui Mari läheb nüüd sinna komisjoni tagasi, kus talle see puue määrati ja öeldakse, et enam ei ole puuet, kas peale seda kuupäeva on ka mul õigus jälle Mari nalja jagama hakata?
Teate, mis mind kurvaks teeb. Et sellised inimesed, kes ilmselgelt noh, päriselt omal moel tahavad kaitsta ja seista erivajadustega laste (ja ma eeldan, et üldse) inimeste eest, ei mõista, et kui nad oma kaitsmisega liiale lähevad, eraldavad ja toovad nad need lapsed veelgi enam välja. Ideaal oleks ju, et kõik saavad omavahel läbi ja kõik oleme üsna võrdsed inimesed, aga siis kujutan ma seda kommentaari autorit oma lapsega mänguväljakul olemas: “Kalle, lõpeta kohe selle ratastoolis poisi nalja üle naermine! Ta on ERIVAJADUSEGA!”. Või: “Kalle, väga ebaviisakas on Mari nalja üle naerda, tal oli kaheaastasena diagnoositud kõne hilistumine!!!”.
Ma olen seda sada korda rääkinud, aga räägin veel – Mari ei vaja teiste inimeste poolt tõesõna mingisugust erikohtlemist. Jah, tal võib vaja olla logopeedi ja eripedagoogi, aga ta on tegelikult ikkagi üsna tavaline laps oma lolluste ja viguritega. Aga ta on see laps, kes on valmis kõiki oma asju teistele jagama, ta tänab alati viisakalt, kui ta midagi saab (hetkel lausa kolmes keeles, sest ta ei tea, mis keelest inimene parasjagu aru saada võib). Ta on esimene, kes kisab: “ettevaatuk!” kui ta näeb, et Lende on kuskile (Mari meelest) ohtlikku punkti sattunud ja on alati valmis ütlema “pole hullu!” kui midagi valesti läheb. Sest kammoon, pole hullu ju :)
