Ma ei tea, kui paljud teist kardavad õudusfilme, aga mina olen üks neist. Kunagi ma isegi mingil põhjusel vaatasin ka veel neid, aga siis sain aru, et enda kaine mõistuse nimel oleks mõttekam mitte selliseid lollusi vahtida ja üritada unustada neid, mida ma juba näinud olen.
Väga tihti ärkan ma keset ööd selle peale, et saan minisüdari, sest kuskil on mingi ürp millestki üle visatud, mis näeb välja nagu lääpas, pikkade juustega inimene seisaks keset tuba. Alles siis, kui silmad vaikselt pimedusega harjuvad, saan ma aru, misasi see on ja saan rahus uuesti magama jääda.
Mida ma aga enne laste saamist ei teadnud, on see, et lapsed oleks konkreetselt nagu otse õudusfilmist välja karanud. St selle pärast ma ei imesta, et mega paljudes õudusfilmides lapsi kasutatakse, nad on tõesti õudsad, nagu päriselt.
Näide 1: Leban mina voodis, ärkan korraks selle peale, et keeran külge, kui ma vaatan korraks Mari voodi poole. Saan rabanduse – keegi nagu seisaks. Liikumatult. Vaataks mind. Paari sekundiga saan aru, et see on lina, mis on üle puhuri visatud. Heidan veel uuesti viimase pilgu sinna suunas ja mõistan, et seal kõrval seisab veel keegi. Üritan oma hirmuokset alla suruda ja sosistan: “Mari!”. “Ei” sosistab ta mulle vastu.
Õnneks kui ma suutsin talle vastu kähiseda, et “Mari, pane pea padja peale!” heitis ta lihtsalt rahulikult uuesti magama.
Näide 2: Näen unes, kuidas ma magan voodis ja keegi katsub aeglaselt mu jalga. Teate ju küll, see on BASIC põhjus, miks inimesed ei maga jalg üle voodiääre ja ma ei ole KUNAGI maganud jalg üle voodiääre, aga viimase aastaga olen ma ennast kuidagi kokku võtma hakanud ja lõpetanud kollide kartmise, kes su jalga krabavad. Kuni… Näen siis seda und ja avan silmad. Kurat, kui rõve uni. Mõelda vaid, kui keegi oleks päriselt mu jalga katsunud, öäkk, see tundus nii reaalne. Lausa nii reaalne, et ma tunnen uuesti, kuidas mingi käsi mu jalga katsub.
Selle millisekundi jooksul suutsin ma veel mõelda, et kas ma peaks esimesena karjudes toast minema jooksma, ennast hirmust täis sittuma või suudaksin ma isegi kaks ühes ära teha, kui puudutusele järgnes tasane sosin: “Emme….”. Kurat, Mari seisis mu voodi ees ja katsus mu jalga, jeesus küll noh. Tulgu siis vähemalt karjudes mind äratama, mitte nagu mingi deemon, sosistades.
Näide 3: Lende, kui ta üleval on ja teda videopildiga beebimonitorist vaadata. Mul endal kahjuks pole olnud mahti pilti teha, aga no see on umbes selline “kaunis” vaatepilt, mida vaadates võiks eeldada, et tite järgmine liigutus on ämbliku kombel mööda seina üles roomata, nagu ühes õiges õudukas kohane.
