Mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et Tenerifel on tõepoolest kolm nädalapäeva. Selle pärast polegi vist imestada, et kõik need, mis ei juhtu olema need kolm (eile, täna, homme), lähevad mul alalõpmata segi. Näiteks terve eilse päeva mõtlesin ma, et ah, blogin homme, kes ikka pühapäeval netis istub, olenemata faktist, et oli hoopis esmaspäev. No ei suuda mina siin mingisugust ajataju omada ja see “manjaana” värk lajatab ikka täie rauaga peale.
Kuu aega siin ja juba tundub elu Eestis mingisugune kauge aja tagune unenägu, kus oli kogu aeg kiire ja külm. Siin on endiselt hea ja soe. Kohe nii soe, et kui ma eile avastasin, et ma olen tulipunaseks põlenud, halastas mulle taevaisa ja peale pisukest Burnsheldi ja LineaMammaBaby päevitusjärgset spreid ei tunne ma ennast kuskilt põletatuna ja olen hoopis selline…punakaspruun. Never lose, always win!
Rääkides võitudest, siis ma võitsin oma Olybetiga tehtud panusega Valteri peale SNKT saates ja ma ei hakka vastu vaidlema, et mu esimene kiusatus oli üle viie aasta selle võidusummaga hoopis online pokkerit mängima hakata. Noh, nii vanade aegade mälestuseks või nii. Samas on mul siin nii kehva nett, et see nagunii töötanud poleks, lisaks tuli mul palju parem mõte, mida säärase “hasartmänguvõiduga” teha. Ise ju kogu aeg räägin, et mis on tasuta saadud, tuleb tasuta endasi anda, seega tundub aus ka sedapuhku niimoodi talitada. Ja mida muud see võit ikka on, kui tasuta raha! (Ps! Pange kindlasti tähele, et minu panustatud 50€ oli koostöös Olybetiga, seega enda raha ma ei kulutanud ja selle võrra ongi see võit nn üleni TASUTA raha).
Ükspäev tuli mulle meelde olukord, kui ma olin Austraalias ja ootasin poejärjekorras. Mul oli rahakotis umbes mingi 20 dollarit ja ma olin toona jube kehva rahaga majandaja (okei, olen siiani), süüa ma eriti teha ei osanud ja ega ma ei suutnud ka välja mõelda, et mis oleks odavad asjad, mille eest natukene pikemalt süüa saaks kui üks päev. Igatahes ma mäletan seda tunnet, et no kui mul oleks kasvõi 50 doltsi, et siis oleks mu elu kohe ikka väga palju ilusam, sest siis ma ei peaks ootama, kuni majanaabrid mulle halastavad ja vaatavad, et okei, see vaene lollakas Mariann on nälga maha kõngemas, anname talle ka mingit söögipoolist. Uskuge mind, kui ma enne neid “halastussöömaaegasid” omasin veel oma menüüs toite, mis mulle üldse ei meeldinud ja suhugi ei võtnud, siis peale seda perioodi oma elus ei ole mul vist ühtegi sööki, mida ma tõepoolest kohe ÜLDSE ei sööks (arvame nüüd siit välja mingisuguseid imelikud asjad nagu härjamunad ja muud nilbused).
Eks ma oleks võinud vanematelt ka küsida, aga ma niigi küsisin neilt iga nädal raha ja iga nädal umbes 30-50 vanemate saadetud doltsi oligi see, millega no üldse ära ei elanud. Uskuge mind, mega kass oli. Kuna ma kuskil käia ka ei saanud (sest mul polnud raha, halloo), siis tekkiski mu elus periood, kus ma olin öö läbi üleval, vaatasin sarju ja varahommikul võtsin unerohu sisse ja magasin kella kümneni õhtul, et uus samasugune päev saaks alata. Ma vanematele muidugi ei rääkinud, et ma säärast depressiivset eluviisi harrastan ja kui lõpuks ma peaaegu 10 kuud Austraalias pesitsenud olles ükskord kasuisaga vesteldes murdusin ja tunnistasin, et ma olen juba vaikselt maha suremise äärel, sest ma olen nii abitu ja ei saa üldse hakkama ja midagi ma ei oska ja tagasisõiduraha ei saa ma ka kunagi kokku, siis ta küsis, et miks ma jumala eest midagi enne ei öelnud ja ostis mulle pileti koju.
Olgu jumal talle armuline :D
Maigret küsis minult siin mingipäev, et mida see Austraalia aeg mulle õpetas. Issand, mida? Kõike? Ma vaatan tagasi sellele ajale ja see oleks nagu üldse mingi paraleeluniversum, kus elas keegi, kelle nimi oli Mariann ja kes oli loll nigu lauajalg ja hulljulge ja ei kartnud midagi ja tundis, et hea idee oleks 19-aastasena minna ihuüksi Austraaliasse ja “küllap hakkama saab”.
Ja kui ma nüüd ärkan iga päev kell 8, ise välja puhanud nagu noor kits, mu ümber silkavad mu lapsed, kellest üks võib-olla kiusab teist ja esimene võib-olla kriiskab nutta ja on teineteise peale hirmus solvunud, siis sellegipoolest sööme me kõik hommikusööki ja vaatame koos hommikumultikaid ja otsime kuhu ja mida laisk päkapikk jälle suvaliselt ära peitis. Ja ma PÄRISELT iga jumala päev vähemalt korra tunnen tänulikkust, et mul pole enam seda tunnet, et “issand, oleks mul ainult 50 eurotki!”.
Oeh, mul on isegi raske väljendada sõnadega seda Aussi aega, aga noh, oli mis oli, mingil määral on see teinud mind inimeseks, kes ma täna olen ja see inimene mõtles, et kui ma olen saanud tasuta 115€, siis peaksin ma selle andma kellelegi, kellel on praegu selline tunne, et “oleks mul vaid 115€…”.
Kui sa praegu ennast nii tunned, siis kirjuta mulle lühidalt, mida sinul selle rahaga praegu vaja teha oleks siia blogi kommentaari (saad seda teha ka teistele lugejatele anonüümselt, valides suvalise kasutajanime) ja juba homme kannan ma kellelegi enda võidetud 115€. Mis ma tast ikka endale hoian.
