Ei ole mingi riigisaladus, et kui me võtame alguspunktist meie kohtumise, siis oleme me Kardoga mõlemad selle aja jooksul juurde võtnud. Ütleme selline 15-20 kilokest per feiss. Meil on päriselt kodus peeglid, me omame riideid, mida selga pannes on aru saada kaalutõusust ja no me oleme vähemalt vähese mõistusega inimesed, kes saavad kenasti aru, et on juurde võetud
Kardo ütles, et ta kaalub sott midagi ja minu viimane kaalumine näitas 65. Meie pikkused on 193 ja 168 cm, võite ise pakkuda kumb pikkus kelle oma on. Niiet ühesõnaga, me teame kenasti iseenda ja teineteise igasuguseid mõõduühikuid, aga miskipärast mitte kummalegi meist ei ole see häiriv
Ei vaata mina, et issand, küll see Kardo on paks vaal ja vähemalt enda sõnul ei vaata tema mind ka nii. Ma just eile naersin, et äkki me oleme teineteise (ja iseenda) paksuse suhtes pimedad. Näiteks eile mõtlesin ma uusi bikiine selga ajades, mis osutusid liiga väikseks, et no kurat, küll ma olen paks ja räme, et teen parem endast pildi, kus ma lödi olen, et siis vaatan seda ja saan motti alla võtta. Tegin siis pildi eest ja küljelt, vaatasin neid ja mõtlesin, et nojah, ei ole päris lame ja trimmis, aga no jumala okei on. Rõve küll ei ole! Lõin käega ja lasin trussikute väel mööda maja ringi edasi. Kellele ei meeldi, torgaku silmad peast välja või midagi.
Aga nüüd jõuan ma oma poindini ka. Nimelt on viimased paar kuud vähemalt iga kord, kui ma Kardoga koos kuskil pildi üles panen, keegi pidanud vajalikuks loopida mõne kommentaari:
“Oii, keegi on paksuks läinud, he he he!”
“Keegi on vist hea toidu peale saanud!”
“Oh sa püha paavian, kus see Kardo on alles juurde võtnud, jah?”
Ma tõesti ei tea, mida nende kommentaaridega saavutada üritatakse, või mis nende eesmärk on, aga mõned “julgemad” on lausa nii liigutatud Kardo kehakaalust, et tulevad mulle lausa eraldi messengeri kirjutama: “Oioi, Kardo on ikka tõesti suureks kosunud sul!”.
Esiteks ei saa ma aru, et kas inimesed ajavad Kardo segamini mingi minu tõukassi või muu koduloomaga, keda ma pean kuidagi näitusevormis hoidma või mis. Teiseks ei saa ma aru, mida need inimesed loodavad, et ma neile vastan?
Et “jaa, issand, iuuu, niii räme! On jah paks tünn, kurat!”. Või peaksin ma hea abikaaasana olema eitusfaasis, tegema suured silmad ja küsima, et issand, miks sa nii arvad.
Ma eile küsisin Kardo käest, et kas tal pole nõme, et inimesed nii palju kommentaare loobivad sellel teemal. Lihtsalt selle pärast, et mina olen ju ka palju juurde võtnud ja minu pildi alla pole keegi kunagi sääraseid kommentaare jätnud. No mõelge nüüd ise naisterahvastena, kui inimesed hakkaksid teie abikaasa konto all teie välimust kommenteerima, ala:
“Noh, naine on ikka tõeliseks mammiks ennast vitsutanud peale abiellumist jah?”
“Eheeee, kellelegi ei taha vist need beebikilod maha minna?”
“Oh sa püha paavian, kus see Mallukas on alles emiseks digimuutunud!”
See tunduks väga ebaviisakas, eks? Kui te näete mõne sõbranna või tuttava naisterahva pilti, kes on juurde võtnud, siis te ju ei läheks, viisaka inimesena, talle selliseid kommentaare kirjutama? Aga miks see siis meesterahvale okeim kirjutada on?
Igatahes leidis Kardo eile mu küsimuse peale, et ta ei ole solvunud, vaid ta lihtsalt ei saa samuti aru, et mis need kommentaatorid saada tahavad. Et ta tuleks ise ka kirjutama, et jaa, kallis võõras tüdruk, sul on õigus! Palju õnne, sul on silmad! Või miks see üldse võõraid naisi häirib, et kas neil on plaanis Kardole uueks naiseks tulla, et neid võõra mehe kehakaal piisavalt häirib, et seda avalikul ette heita.
Samas arvas Kardo ka seda, et meestel ongi üldiselt rohkem pohhui sellest kaaluvärgist kui naistel, et seetõttu tundubki vist, et meestele on ju suva öelda. Seevastu tean mina ise näiteks kaht meesterahvast, kes on vaevlenud toitumishäirete käes ja ma olen täiesti kindel, et sellised märkused nende kehakaalu suhtes oleksid nad saatnud kuudepikkusele oksendamise- ja näljutamismaratonile. Ja uskuge mind, peale vaadates ei ütleks, et need on sellised vennad, keda sellised kommentaarid kõigutada võiks.
Ma ei ütlegi, et te ei tohi nüüd enam kunagi Kardo kaalu kohta arvamust avaldada, ega ma mingi hitler ole, ma lihtsalt räägin, et kuskil jookseb siiski viisakusepiir, olenemata sellest, kas su kommentaarid on suunatud meestele või naistele. Jällegist, mitte Kardo kohta, aga üldiselt ei tea me tegelikult ju kunagi, mis haigus näiteks inimesel olla võib, et on kiiresti juurde võtnud ja kui see inimene just su sõber pole, kellega saab vabalt ja avameelselt asjadest rääkida, siis ma soovitan mitte seda teemat puudutada.
Kardol muidugi mingit muud haigust peale abiellumise, hea söögi ja vähese liikumise ei ole ja ta on juba sõbraga kokkugi leppinud, et kui Eestisse tagasi tuleme, siis nad hakkavad jälle koos trennis käima. Enam te ei pea muretsema! Kuigi mulle meeldib Kardo igas olekus ja ma tõesti olen vist ta kaalu suhtes pime, sest minu meelest on ta lihtsalt selline pikk ja suur mehemürakas, kelle kaisus hea magada on ja kelle peale kõik lapsed pikutama mahuvad. Hea pehme on ka.
Minu meelest juba esimene asi, mis lastele õpetatakse, on see, et teiste üle ei ole kena välimuse üle nalja heita. Päris huvitav, et inimesed üldiselt nagu mäletavad seda, aga no kui paksuks läinu on mees, siis pole ju hullu. Mehed ju ei solvu, ega ju :)
Ma siiski panen teile südamele, et kui teie ei tahaks, et inimesed teie igasuguse välimusemuutumise suhtes brutaalselt ausad ei oleks ja pidada näiteks järgmiseid vestlusi, siis tasuks ise ka rohkem vait olla:
“Oi, Pille, sa pole ikka veel ninaopiks raha kokku saanud?”
-“Misasja, aga ma ei taha ninaopile minna…”
“Mismõttes? Sul endal pole kodus peeglit, et sa näeksid, kui kole ja suur nina sul on? Sa ei pea ju selline olema, võta ennast kokku ja korja opiraha kokku, sa oleksid palju ilusam!”
Meil kõigil on omad standardid ja arvamused, nii iseenda, kui teiste kohta. Aga kahjuks või õnneks ei pea teised sellised olema, nagu meie tahame. Ja inimesi (ja nende välimust) selle pärast mõnitada tundub ka natukene nadi. ISEGI kui te mõnitate AINULT meest. Kujutage ette, nad ka inimesed.
Huvitav, kas punkarililleke ise on ka sama kõva närviga ja mitte solvumisaldis, nagu ta teisi eeldab olema? Kui ma avan ta avaliku instakonto ja mulle vaatab vastu pilt, kus ta räämas molu ja väljakasvanud juustega duckface’i teeb, endal eelmise millieeniumi popid päiksekad ees, siiis ma võiks ka kommenteerida, et oiiiiiiii, sa oled vist see stereotüüp, et naised emana ennast ikka puhta käest ära lasevad. Hehe, emaduse rõõmud ;) Ära muretse, see on reaalsus, mida paljud emad ise tähele ei pane, aga no teistele need väljakasvanud sorgus juuksed ja loppis molu märkamatuks küll ei jää. Aga ära sa jumala eest solvu selle peale, ega ma ju halvaga ei mõelnud. Ma ainult niisama avalikult mõnitan su välimust. No biggie.*
*Nii napilt oleksin siia veel pildi ka pannud, aga otsustasin, et nii tont ka täna ei ole.
Krt, tulge veel minu abikaasa kohta midagi kobisema, ptüi. Mis siis, et teda ei häiri, siis mina lähen kurjaks küll. Samamoodi, nagu kõigil on õigus sorgus juustega tädi olla, siis võib igaüks nii paks ka olla kui tahab, eks?