Ma hakkasin ükspäev mõtlema sellele, et iga jumala päev on kellegi jaoks eriline ja elumuutev. Isegi olen sellistes momentides olnud, et imestan, et kuidas saab võimalik olla, et inimesed jalutavad rahulikult tänaval, teevad oma igapäevaseid asju, naeravad, räägivad sõpradega, loevad rahulikult raamatut ja siis olen mina, kelle elu muutub, kelle jaoks aeg seisab ja kelle jaoks on kuidagi eriline päev.
Ah, ma ei tea, kas ma oskan seda üldse sõnadesse panna, aga no näiteks. Kui ma Lendet sünnitama läksin, siis sõitsime me taksoga ITK’sse. Autot vuhisesid mööda, inimesed kuulasid bussipeatustes muusikat, mõni tegi sporti, kolmas scrollis bussis telefoni. Aga mina, mina läksin ju OMA LAST SÜNNITAMA! Kuidagi nii sürreaalne oli see, et kogu selle igapäevase maailma sees olen mina oma erilise päevaga.
Kui Lende poolenesti juba siia ilma sündinud, kuid täitsa välja pressimiseni oli vaja oodata uut valu, siis tähendas see 30 sekundilist “ootepausi”. See oli lihtsalt ebareaalne tunne, et ma olen kuskil haiglavoodis, üks laps poolenesti välja hängimas, nii valus, kogu keha tahab, et ma pressiks, arst keelab pressida, süda taob meeletult, kuumalaine, iiveldab, mõtlen korraks, et issand, niimoodi ma vist suren, kui äkki pilk eksleb õue ja ma näen naisterahvast haigla eest mööda jalutamas. Rahulikult. Tal pole kuskile kiiret. Ilm oli ilus, las siis inimene jalutab. Ja ma jõudsin isegi mõelda, et kuidas see võimalik üldse olla saab, et miljonid inimesed eksisteerivad koos ja elavad nii eraldiseisvaid ja idividuaalseid elusid, et ei teagi, kui teistel on need ERILISED päevad. Mõnikord isegi meetrite kaugusel sinust.
Või näiteks kui mu papa ära suri. Ma kõndisin Sidney tänavatel, teel töölt koju. Mul oli plaanis õhtul peole minna, tuju oli hea, samm oli tempokas, kui ma sain emalt selle kõne. See oli lihtsalt…Mul oli tunne, et maailm variseb kokku, aga keegi peale minu ei näe seda. Nad ei saa aru, et maailm on kokku varisenud ja kildudeks, nad kiirustavad ikka kuskile edasi ja neil pole õrna aimu ega huvi, et kuskil maailma teises otsas suri ära üks siirate siniste silmadega papa.
Kui palju on meie ümber inimesi, kelle jaoks just täna on see ERILINE päev. See muidugi ei pea olema negatiivne, see võib olla ka imeliselt positiivne! See võib olla lapse sünd, see võib olla su pulmapäev, kihlumise päev, see võib olla uus töökoht, see võib olla uus pere lemmikloom, see võib olla hea uudis, see võib olla kohtumine vana sõbraga. Neid erilisi hetki, kus sa oled nii elevil ja ei suuda naeratamist lõpetada, neid on nii palju!
Kui te tänaval pilguga otsite, siis ma garanteerin, et te leiate kellegi, kes naeratab. Ma peaaegu alati leian ja naeratan talle vastu, sest äkki on täna TEMA ERILINE PÄEV ja mulle meeldib mõelda, et siis ei pea see inimene tundma, et see päev kuidagi teistele märkamatu ja tühine on. Tobe, ma tean :D Aga nii ma teen, käin ja naeratan mööda linna.
Samamoodi tuleks silmad lahti hoida nende suhtes, kelle maailm on just täna kokku varisenud. Ma kunagi olin bussis naisega, kes üritas kõigest väest nuttu alla suruda, aga ta ei saanud. Pisarad voolasid silmist, nutt tahtis lausa jõuga välja tulla ja nii ta, vaeseke, seal bussis sellega võitles. Täna läheksin ma tema juurde ja küsiks, kuidas ma aidata saan. Toona ma miskipärast ei julenud seda teha. Ja ega tihtipeale ei saagi keegi võõras midagi teha, kui ainult märgata seda, kui kellegi elu täna muutus. Kui kellelegi on valus. Kui keegi on kellegi kaotand. Lihtsalt et näidata, et… meil on kõigil kunagi maailm kokku varisenud ja varsti hakkab parem.
Silmad lahti, eks!
Millal teil viimati selline päev oli?