Nagu te teate, siis pildistan ma väga tihti vastsündinud beebisid. Võiks öelda, et neid on lausa kõige lihtsam pildistada, sest nad ei jookse/rooma eest ära. Aga kuna mul on kodus 1-aastane ja 4-aastane, siis loomulikult tahan ma ka neid pildistada, mis siis, et see on keeruline. Ja kuigi mul on olemas ka kallis kaamera, siis enamasti võtan ikkagi telefoni pihku, et oma pudinad üles jäädvustada. Lihtsalt selle pärast, et muidu saab hetk nn otsa, või kaob mõnel sootuks isu pildile jääda. Mu Samsung Galaxy 8+ teeb väga ilusaid pilte, seega kvaliteet oluliselt ei kannata ja lisaks saan telefoniga kohe videosid ka teha, mis on äge mälestus. Ma ise üritan võimalikult tihti väikseid klippe filmida ja siis mingi aja pärast kokku töödelda.
Igatahes, Maril oli vahepeal periood, kus ta ei lubanud ennast pildistada. Mitte üldse. Hakkas nutma ja ütles, et ta ei taha. Umbes nii.
Siis vahepeal tuli mingi periood, kus ta lasi ennast pildistada ainult siis, kui ta eriti tobedat nägu tegi. Kohe ise käiski peale, et noh emme, tee pilti ja manas ette mingi hirmsa lõusta :D
Nüüd teeb Mari mingit imelikku liigutust, kus ta paneb ühe käe üles, teise alla, paneb keha viltu ja arvab, et just see on parim fotopoos. Kes olen mina, et teda sellest ümber veenda.
Meie mariga kinos
laste kunstitund
