Sattusin netist vaatama paari huvitavat videot, kus räägiti sellest, miks inimesed kipuvad võõraid inimesi süüdistama. Me ju kõik oleme lugenud artikleid, kus on juhtunud mingi õnnetus ja kommentaarid on “paras talle! ta on selles ise süüdi sest….*sisesta põhjus*. Niimoodi lennatakse peale vägistamisohvritele – “ta on ise süüdi, sest oli purjus/kandis litsakaid riideid/andis mehele vale signaali”, kui ka inimestele, kes saavad tänaval peksa – “ju siis ta oli selle ära teeninud! ju siis mölises valede inimestega!” jne. Isegi puudega laste vanematele – “ju siis oled ise süüdi, et raseduse ajal suitsetasid/jõid/narksi tegid!” või lihtlabane “sa said puudega lapse, sest sa pole hea inimene”.
Mulle näiteks meenub, kui juhtus see kohutav õnnetus, kus lapsevanker kukkus tiiki ja laps sai surma. Reaalselt, ma ei suuda isegi praegu sellele mõelda, ilma, et mu peast ei käiks läbi mõtted, et kas see ema ikka ärkab hommikul hetkeks mõttega, et kas see oli uni? Kas tema beebi on tõesti läinud? Issand, praeguseks on ta ju juba kindlasti maha maetud ja mulla all… Okei, hormoonid! Ma ei suuda sellele mõelda.
Aga mis olid kommentaarid? Eks ikka parastamine. Paras talle! Ise oli hooletu! Ise ta ei mõelnud sellele, et tuul puhub! Seda poleks kunagi juhtunud, kui *sisesta suva põhjus*. Vastik, aga kas teie olete kunagi mõelnud, miks inimesed on nii altid inimesele kaela kargama ja talle süüd peale tembeldama?
Põhjus olla vägagi loogiline – inimestele meeldib elada illusioonis, et kõik, mis me teeme, tuleb meile tagasi. Noh, et kui mina olen hea inimene ja kellelgi kurja ei tee, siis ei tehta mulle ka. Õudne on elada maailmas, kus asjad on juhuslikud. Nii juhuslikud, et ma võin olla imeline inimene, kes käib supiköögis vabatahtlikuks, aitan vanatädide poekotte koju tassida, ei tee kellelegi kurja ja olen oma sõpradele ustav ja hea, et siis ühel päeval upub minu laps tiiki. Lihtsalt niisama.
Või, et ma võin minna rahulikult poodi leiba ostma ja teel koju mind vägistatakse.
See olla inimloomusele kõige raskem asi, millega leppida. Just seetõttu on ka vaimselt kõige jubedamad just need õudusfilmid, kus inimestele tehakse täitsa juhuslikkke kuritegusid. Kui keegi on näinud filmi “The Strangers”, siis teate, millest räägin. See on mega õudne film, kus suvalised noored püüavad kinni ühe perekonna ja piinavad ja tapavad neid. Muuseas – põhineb see film päris elu sündmustel!
Ma tahtsin lihtsalt jõuda sinna, et järelikult ei olegi need “süüdistajad” täitsa südametud inimesed, vaid see on lihtsalt alateadlik refleks mitte uskuda, et halvad asjad juhtuvad ilma põhjuseta. Aju hakkab ise otsima mingisuguseid seoseid, et leida SÜÜD. Sest nii on lihtsam elada, kui on arvamus, et halb tegu = halb karma. Aga tegelikult nii kahjuks ei ole. Või on? Ma ei tea, ma ei oska öelda, kas karma eksisteerib, kuigi ma usun seda, et negatiivsus sünnitab negatiivsust. Ehk see ongi karma?
Lihtsalt tahtsin teile jagada, et kui te ise kunagi avastate ennast mõtlemas, et “TA ON SÜÜDI, SEST!” mõelge korraks uuesti, et… alati ei ole keegi süüdi. Mõnikord juhtuvad hirmsad asjad ilma ohvri süüta ja lihtsalt selle tõttu, et satud kokku haige inimesega, kes tahab kurja teha, või lihtsalt… läheb nii! Looduse vääramatu jõud.
Õudne, aga tõsi :(
Et jutt liiga õudne poleks, siis lõpetuseks pilt vigurdavast Marist. Võtkem eeskuju lastest, nad ei süüdista kunagi kedagi ja võtavad elu nii nagu see on. Kahjuks mõnikord juhtuvad halvad asjad ja kellegi süüdistamine ei too kasu nagunii. Rohkem kaastunnet ja mõistmist (endalegi vajalik meeldetuletus!).
