Kes mäletab, siis Mari esimene hammas tuli ei varem või hiljem, kui täpselt aasta ja 15 päeva vanuselt. Ma olin selleks hetkeks juba üsna kindel, et vaene inimene jääbki hambutuks. Kas te teadsite, et selline haigus on muuseas olemas? Et inimesel lihtsalt pole hambaid. Seda on lausa kaht sorti. Üks on selline, et piimahambaid ei ole ja peale seitset aastat hambutuelu (või millal need päris hambad kasvama hakkavadki?) tulevad lõpuks klahvid suhu. Teine, raskem versioon sellest haigusest on see, kui üldse ei ole ja ei tule ka hambaid suhu.
No vähe ma juba ei uurinud, et kust saada väikelastele proteese. Kõik muudkui ahhetasid ka, et issand, IKKA VEEL pole hambaid? Ma leidsin isegi ühe selleteemalise blogiposti (siin), kus ma kurtsin, et 9-kuune Mari hambutuelu elama peab. 25. oktoober sai Marjoosha oma esimest hambaõnne nautida, imelikul kombel oli tema esimene hoopis ülemine, mitte alumine, nagu lastel üldiselt (Lentsul ka all).
Sedapuhku olin ma rahulikum ja ei hakanudki üldse enne esimest eluaastat hambaid ootama. Jeerum, mitu korda ma veel sõna “hammas” kasutan… Igatahes, paar kuud tagasi oli mul küll tunne, et midagi tuleb, aga see oli valehäire. Samas ütles perearst hea pool aastat tagasi igemeid katsudes, et paistes on küll, võib hambake välja karata küll. No vot, kargaski nüüd eile. Ma tegelikult ei tea ka, kas ta just eile välja tuli, ehk juba üleeile? Ma ei tea, ei käi konkreetselt iga päev uurimas nagu ka.
Lihtsalt viimased paar päeva on Lents kuidagi nutuga magama jäänud ja süüa ei võta absoluutselt mitte kuskil mujal, kui kottpimedas magamistoas, mis teeb kodust väljumise kergelt öeldes keerulisemaks. Õnneks muud toitu võtab ta kenasti, aga kes imetavad, teavad vast kenasti seda imelist tunnet, kui juba piima vaikselt pahisema hakkab. Mitte kõige meeldivam. Eriti, kui sa siis üritad lapsele süüa anda ja see vastu puikleb ja rabeleb, nagu sa tegeleksid vähemalt imiku nülgimisega.
Eile lisandus sellele natukene virilale olekule veel kõhulahtisus ja külas olev sõbranna, kes mu kõrval juhtus olema, kui ma mähkmemajandusega asjatasin, pakkus, et kas Lentsul on nohu või hammas tulemas. Ma ei arvanud sellest suuremat midagi, sest nagu öeldud, olin ma valmis veel päris mitu-setu kuud seda esimest ootama.
Läksin siis ülakorrusele Lendet söötma ja jälle sama vana tihkumine ja õnnetu Lents. Proovisin seal ühtpidi olla ja teistpidi olla, Lende juba hõõrus nuttes silmi, aga maha ka ei rahunenud. Ühel hetkel tuli mõte, et no äkki tõesti igemed sügelevad, mõnikord talle meeldib, kui ma näpuga natsa sügan tal neid. Pistsin talle näpu suhu ja seal see oli. Terav hambaots!! PÄRIS HAMMAS!
Ma kohemaid tulin temaga alla ja kuulutasin pererahvale head uudist. Muidugi tekkis mul ka taltsutamatu soov saada seda hambakest pildile ka, niisiis jaurasin ma mitu head minutit unise beebiga ja üritasin hämaras toas saada lahti ta suud ja teha pilt, kus see hammas näha oleks. Ütleme nii, et ma oleks võinud lihtsalt üritada Lottele ujumismütsi pähe saada, sama võimatu missioon. Olgem ausad, mitte, et see pilt nüüd üldse hädavajalik oleks, jõuan veel 7 aastat (või noh, kuni välja kukub) seda pildistada.
Parim pilt, mille sain. Pange muidugi tähele seda, et pildil on näha null hammast. Küll aga on näha mu imelist maniküüri. Kus, pagan, see atsetoon siit majast kadunud on?! Pole vist hullu, et uksest välja ei saa, selliste kätega ei anna minnagi kuskile :D
Üldse mulle tundub, et Lents ja Mari on selles suhtes arengus võrdsed, et mõnda asja teeb üks enne, teist asja teine. No okei, hambamängu võitis Lents, aga näiteks ringi liikuma hakkas küll Mari enne. Juba 7-kuuselt tegi Mari sellist pool lääpas istumisse minekut ja 8-kuuselt seisis ta juba toe naljal püsti (nagu ma siit näen). Enne ei teinud lents üldse mitte midagi peale tagurpidikäigu, aga nüüd on hakanud paar nädalat üritama ennast põlvedele ka ajama. Alguses ei saanud kohe üldse, sest nii libe oli maas, aga siis meenus mulle, et mul on GoBabyGo sukapükse ja põlvekaitsmeid, millel need “kumminagad” on ja peale seda hakkas sellega paremini minema. (Muuseas täiega soovitan selle firma asju, üldse ei lähe topiliseks ega koledaks sukad).
Jutu poolest “võidab” jälle Lende, sest Mari oli siis üsna vait, aga Lende korrutab ikka kogu aeg “mämmm-mämmm-mämm!” ja taob vastu söögitooli kandikut, et tooge nüüd MIDAGIGI ette. Selle pärast vist ei maksa imestada, et 8-kuune Lende 10 kilo kaalub. Marikesel jäi vist 8dal kuul kontroll vahele, aga 9-kuuselt oli ta igatahes alles 8 kilo.
Ühesõnaga, teist korda on vähemalt see hea, et kaob see paanika ära, et what if! Ma ei ole üheski beebigrupis ka, seega ei ole mul õrna aimugi, kas teiste 8-kuused juba kõnnivad, vahetavad endal ise mähkmeid, käivad potil või loevad eepost. Mulle tundub, et Lents on üsnagi selline keskmine, ei tundu tal miskit väga maha jäänud (või kuidagi imeliselt teistest ees olevat :D).
Kaheksakuune laps peaks Beebi.ee veebisaidi kohaselt oskama:
1. Püsti hoides jalgadele toetuda – oskab.
2. Ise küpsist süüa – oi kuidas nosib.
3. Otsida mahakukkunud eset – see on nii naljakas, kui tal midagi kukub ja siis ta muudkui kõõritab, et kus see nüüd ometi sai.
4. Tõmmata sõrmedega tillukest eset ja seda rusikasse võtta (hoia ohtlikud esemed lapse käeulatusest eemal!) – jep!
5. Pöörata hääle suunas – jaa!
Oskab ilmselt:
1. Võtta kuubikut või muud eset ühest käest teise – oskab.
2. Toe najal seista – ma ükskord panin ta diivani najale seisma, aga see veel pole tema teema.
3. Protesteerida, kui püüad lelu ära võtta – ei ole protesteerinud. aga ma pole vist võtnud ka.
4. Pingutada, et saada kätte kaugemal olevat lelu – punnitab küll, aga no mis sa ära teed, kui ei oska edasi liikuda.
5. Mängida nägu kätega kattes peitust – ma sellest ei saa aru, et kas ta peaks ise kätega nägu katma? ei, seda ta küll ei oska. aga naerab, kui mina talle teen seda.
6. Kõhuli asendist istuma tulla – ei oska.
Tegelikult on väike Lents ikka tubli sell. Ma mäletan, kuidas mind hirmutati, et kui esimene laps oli vaikne, et kaks korda ikka nii palju ei vea. No vot, äkki veaks lausa kolmandat kordagi, miks mitte :D Toredad tegelased, need lapsukesed mul.