Peale seda Buduaari jura kirjutas mulle eile päris mitu juristi, kes soovitasid mul Buduaar üldse kohtusse anda selle jama eest, mida nad juba pikka aega viljelevad. Kuigi nad kõik pakkusid mulle oma teenuseid tasuta, ei ole kohtutee mitte kunagi odav lõbu, kui jah, võidu korral makstakse enamik raha tagasi, aga see ei pruugi ka juhtuda, sest ma kujutan ette, et suurema nõude peale paneks Buduaar lihtsalt pillid kotti ja mis raha sealt enam ikka saada oleks. Ja mis see raha mulle laias laastus ka annaks? Mulle piisab sellestki, kui Buduaar avalikult oma valeväited tagasi võtab ja sellega tegeleb nagunii pressinõukogu.
Küll hakkasin ma juristidega vesteldes mõtlema, et no mõnes mõttes oleks ju täitsa huvitav kohtusse minna, polegi tead kunagi käinud. Ja kuigi see kohtutee on kulukas, mõtlesin ma kohe, et no paar-kolm tonni saaksi ma raudselt enda blogilugejatega kokku aetud. Arvestades, palju meid siin koos on, siis eur-paar lugejate käest ja summa oleks nagu naksti koos. Ma lihtsalt tean, et kui mina aitan võimalusel, siis on mega palju toredaid lugejaid, kes ka mind vajadusel aitaks, eks?
Siis ma mõtlesingi, et no kammoon simmo, selline kohtus kemplemine on ju ainult mingi tobe ego värk ja huvi pärast kohtus vist ei käida. Laias laastus lihtsalt nõme raha maha viskamine. Selle rahaga saaksime me üheskoos midagi palju ägedamat ja vajalikumat teha, kui kuskil õigust taga nõuda.
Nimelt kirjutas mulle mõnda aega tagasi üks naisterahvas, kes rääkis oma sõbrannast, kes on üksikema puudega 14-aastasele Reinole. Reino sündis enneaegselt raske kesknärvisüsteemikahjustusega, mis tõttu räägb poiss vaid mõned sõnad ja enamik toiminguid teeb tema eest ära ema. Sinna alla kuulub ka näiteks söötmine ja jootmine. Nimelt tekitab haigus Reino kätesse ja jalgadesse kontrollmatuid liigutusi, mistõttu enamik tegevusi talle ilma abita võimatud on.
Terve elu on Reino ema temaga üksi hakkama saanud ja taganud talle nii ilusat elu kui võimalik, kuid mida aasta edasi, seda keerulisem see on. Reino on siiski meesterahvas ja kuigi lapsena sai ema tema trepist üles-alla tassimisega hakkama, siis viimased paar aastat on poiss enamuse ajast toas veetunud, sest seljavigastus ei võimalda enam emal teda tassida. Olgem ausad, ka seljaprobleemideta oleks see keeruline ülesanne.
Loomulikult on häid inimesi, kes Reinot aeg-ajalt õue aitavad, aga mõelge, milline vabadus oleks emal-pojal minna lihtsalt õue siis kui hing ihaldab, mitte siis, kui saab kedagi palutud appi. Eks igaühel oma elu ja pidevalt teisi tülitada ei ole ka pikas perspektiivis kuigi mugav. Tundub õudne eks, tuppa vangistatud olla. Aga näete, nemad on…
Nad on palunud abi Keila linnavalitsuselt, kes on nõus nende kortermajja ehitama lifti, kuid siin on üks aga. Täpsemalt kümne tuhande eurone aga. Just 10 000€ on selle lifti ehitamise omaosalus. Ma ei tea, kuidas selline üüratu summa peaks olema ennastohverdaval emal, kes on oma elu pühendanud armastatud pojale nii hea elu tagamisele, aga nii see reaalsus on. Nad on üritanud ka ise facebookis raha korjata ja praeguseks hetkeks on neil kokku korjatud 2075€. See on väga suur summa, aga kahjuks ei ole see isegi mitte pool sellest, mida neil vaja oleks.
Ma vaatan, kuidas minu Mari naudib aia ringi silkamist, batuudil hüppamist, lillede korjamist, peenarde kastmist, Lottega võidu jooksmist – Reino ei saa neid asju mitte kunagi teha. Tema oleks rahul juba sellega, kui saaks iga kell õue päikse kätte istumagi, ka see oleks juba mõnus. Palun, sõbrad, aitame Reinol seda väikest rõõmu elus saada ja muudame ka Reino ema elu kergemaks. Aeg läheb edasi, Reino raskemaks ja ilma liftita jõuab varsti kätte hetk, kus ema ei suuda ka kõige suurema ponnistusta teda enam õue ja tuppa saada.
Kas aitaksite mind? Jah?
Ma tõesti siiralt palun, et ka 50 senti või euroke on abiks, kui rohkem pole võimalik. Meid on nii palju ja kes teie seast emad on, teate ju küll, kui õudne võib olla abitus, kui sa ei saa rahaliselt oma lapsele võimaldada elementaarset. Koos saame hakkama! Seega, kellel vähegi võimalik, palun saatke oma abi siia:
