Ma tunnen ennast praegu nagu Carrie Bradshaw, sest ma istun ja toksin siin vaikselt suhetest, nagu suur tüdruk. Ok, ok, ma tegelikult vaatan parasjagu seksi ja linna ja ma lihtsalt armastan seda imelist hobusenägu… Ühesõnaga, hakkasin mõtlema hea suhte saladusele. Kuigi suhteid on mitmeid: sõprade vahelised suhted, mehe-naise vahelised suhted, peresuhted, siis ma alustan sellest, mis mulle üldse selle suhteteema pähe pani – mis teeb mehe ja naise vahelise suhte heaks?
Mulle öeldi eile, et minust ei ole “õige” rääkida oma blogis oma heast suhtest Kardoga. Ok, ei öeldud otse, et pole õige, aga noh, et võib riivata teisi, kellel pole selline suhe. Sellegipoolest jään mina oma sõnadele kindlaks, et mitte miski siin ilmas ei pea raske olema, eriti veel suhted. See on minu meelest nii tüüpiline eestlaste mentaliteet, et kui on raske, siis on järelikult kuidagi rohkem väärt. Et oo, me oleme nii rasketest aegadest läbi tulnud, hambad ristis, kuidagi üle elanud, seega see vist ongi true love.
Suhtes on olnud rasked ajad, tülitsetakse palju, kembeldakse, kakeldakse, solvatakse – rasked ajad. Ja need tuleb ju ära kannatada, sest… armastus? Pheeeh, ütlen mina. Muidugi on elu selline, et igaühele oma. Mõnele meeldibki pingutada, nagu ma olen siin mõndade eelmiste teemade kommentaaridest aru saanud. Mõne jaoks on need asjad väärtuslikumad, mille nimel rohkem pingutatakse. Ala, et kui korjad oma uhke käekella jaoks kaks aastat raha, siis hoiad seda nagu sitta pilpal, aga kui sa selle niisama saad, siis ei hoiaks? Ei tea, pole elusees millegi nimel väga pingutanud ja ei kavatse lähiaastatel ka alustada. Mulle heidetakse seda pidevalt kuskil kommentaariumis ette, aga no mis ma teha saan, kui mulle ei meeldi vaeva näha. Ma ei suuda isegi arvutis või telefonis mänge mängida, sest kui ma kaotan, siis ma lähen närvi ja panen selle lolli mängu kinni. Las olla, ei tahagi vot! Lepin siis nende “kergelt tulnud” asjadega elus.
Igale inimese meeldib erinev suhe. Sõbranna just rääkis, et talle oli tema tuttav naine öelnud, et kui ta kaks nädalat tutti ei sheiviks, siis mees jätaks arvatavasti maha. Nagu… MIKS keegi tahab sellise mehega olla? Aga noh, pole minu asi. Mõnele meeldibki olla raskes suhtes. Teate ju küll neid draamakunne, kellele meeldib pidevalt kakelda ja tülitseda ja siis kirglikult leppida (ok, ma PÄRISELT ei tea selliseid, aga filmides alati tehakse nii :D). Sellised naised ei suudaks arvatavasti näiteks Kardoga koos olla, sest peale kolmandat “Jah, kallis!” vastust pussitaks ta teda kööginoaga näkku ja veedaks ülejäänud elu Harku vanglas.
Üldse on Kardo MULLE ideaalne mees, aga samas mulle just ükspäev öeldi, et issand, kuidas sa suudad temaga koos olla, kui tal kõigest nii suva on? Et ma küll ei suudaks. Jeerum, aga mul on ju ka! See vist ongi asi, mis meid ühendab. Ma tahan öelda, et mis ühele on ideaalne, on teisele täiesti vastuvõetamatu. Nii palju, kui on naisi, kes mõtlevad, et uuh jeerum, mitte never ma ei suudaks Kardoga koos olla, siis sama paljude naiste meeste peale võdistan mina õlgu. “Alati on kuskil keegi, kes su mehe peale õlgu võdistab!” – leiutasin just uue Eesti vanasõna :D
Et te ikka korralikult võdistaksite ja mu mehest kaarega eemale hoiaksite, siis täna juhtus meil poes selline seik, et trippisime mööda Prismat ja küsisin Kardolt: “Mida ma õhtul sarja kõrvale näksida võiksin?”, ise ringi vahtides. Kardo vastas muretult: “Peeru!”.
That’s right, ladies and gentlemen – minu abikaasa ja laste isa. Olen ikka uhke naine :D
Rääkisin täna teise sõbrannaga ka hea suhte saladusest ja tema teooria on selline, et esiteks on suhe kõige parem siis, kui mees armastab naist rohkem, kui naine meest. Ma ei tea küll, kuidas seda armastusevärki mõõta saab, aga mõneti on sellel ehk tõetera sees. Siis pakkus ta ka välja, et omavahel saavad täiuslikult õnnelikus suhtes olla need, kes ei armasta oma partneris neid omadusi, mis tal endal ka on. Et sellised asjad lähevad lõpuks persse ära. Meil Kardoga pole väga sarnaseid iseloomujooni, peale selle, et me mõlemad suht pohuivennad ja naljamehed. Aga TEGELIKULT on Kardo lihtsalt väga leplik, mistõttu ta ei teegi midagi, millega ma “leppima” peaks.
Tegelt on lihtsalt nii, et õige suhe ongi see suhe, mis sulle meeldib. Kui sulle meeldib olla see pingutaja jne, pohh, pinguta kui tahad. Aga siis ära tule ka halama, et nii pole õige, et ei pingutata. Eks vastupidi võiks ka olla :D Kõik suhted tegelt laias laastus okid, kuni just kedagi ei peksta.
Raske teema see suhtevärk. Ma kohe tahaks, et mul oleks ROHKEM suhteid, mille najalt näiteid tuua, aga no need kaks ehk on ka piisavalt mulle näidanud järgmiseid asju:
- Inimesed ei muutu oluliselt. Mees kas on mingisugune või ei ole. Sa ei saa kinnisest inimesest armastuskirju kirjutavat poeeti, sa ei saa räpakollist teha puhtusefriiki ja sa ei saa panna meest rohkem hoolima, armastama ja sundima õnnelikum olla. Inimesed lihtsalt on nagu nad on. Sinu asi on vaadata, kas see inimene sulle sobib. Muidugi nipet-näpet võib teise jaoks kohandada, aga minu arust üldiselt ei ole vaja. Igaühele on see keegi täiuslik. Pheeh, ma usun, et igaühele on SITAKS neid, kes meile ideaalselt sobivad.
- Üks peab olema see, kes rohkem lepib. St, üks peab olema see, kes on rahul rohkem leppima. Kardo raudselt lepib palju rohkem minu emotsiooonide ja asjadega, kui mina tema miinustega. St tal ongi kaks viga, üks on see tutikarvade moodi kogum ta lõua otsas, mida ta habemeks kutsub ja teine on see, kui aeglane ta on. Kuna ta aga selle “habeme” üle nii uhke on, siis minu poolest kasvatagu see poolde põlve ja hakaku seal pääsukesekasvandust pidama kui tahab. Ma armastan teda sellegipoolest. Aga kui sind muudkui pannakse leppima asjadega, millega sa ei taha leppida, siis see pole õige.
- Pingutamine ei muuda kusist suhet kunagi heaks. See viidab ainult su aega, kuni sa enam ei suuda ja lahku lähed. Mis häda sellel maarjamaarahval selle pingutamisega on? Miks see neile nii meeldib? Ma ka oma esimeses suhtes muudkui pingutasin, nii et veri ninast väljas. Proovisin hea ja halvaga teha kinnisest inimesest sedasama, kes Kardo on. Kedagi, kes tooks mulle kogu aeg lilli ja kes mind iga päev komplimenteeriks ja teeks minu jaoks armsaid väikseid asju. Kedagi, kes tahaks minuga abielluda ja lapsi saada. Aga nagu näha, ei saa sellist asja juhtma, kui teine inimene seda ei taha. Järelikult polnud mina talle see õige ja tema mullegi mitte. Lõpeta pingutamine ja lase asjadel kulgeda, see õige inimene kulgeb ise su juurde ja kunagi sa vaatad tagasi aega, kus sa pingutasid räigelt oma suhte nimel ja “olid nii õnnelik” ja mõtled, et huvitav, kellele ma seda kinnitada üritasin?
- Teineteisega tuleb aus olla. Oma emotsioone väljendada. Iga tüli ja kraaklemist on võimalik ennetada ja vältida sellega, et kui sa saad pahaseks, tunned ennast solvatuna vms, siis lihtsalt ausalt välja öelda, et kle, ma tundsin, et see kuidas sa enne ütlesid/käitusid, pani mind pahasti tundma. Kardo muidugi vastab mulle selle peale alati samamoodi, et siis ma peaks juba ise ka aru saama, et ma olen valesti aru saanud, sest miks jumala eest, peaks ta tahtma mulle pahasti öelda :D
- Tunnustage väikseid asju. Ma ise ka vahepeal unustan, aga kui näen, et Kardo on köögi korda teinud, või meie täiskustud voodi pesud ära vahetanud, või mu tühja telefoni laadima pannud, siis tänan teda kohe südamest ja siiralt, sest see on nii armas, kui keegi märkab väikseid (ja kusiseid) asju su elus ja teeb need paremaks.
Kuna see post läks juba nii pikaks, siis ma täna ei hakka rääkima sõprussuhetest, sõbrannadest ja enda juurdlusest selle üle, et kas minuga on raske või kerge suhelda sõbrana. Nii kaua rääkige parem kaasa, et mis on teie meelest hea suhte saladus?