Nagu ma eile mainisin, käisin ma spiraali paigaldamas. Selle kohta oli päris paljudel küsimusi, mõtlesin, et tavai-tavai, panen kirja siis, mis moodi see värk käis.
Esiteks, mul ei ole kunagi olnud mingit oma günekoloogi, olengi naistearstile sattunud põhimõtteliselt siis, kui rasedaks olen jäänud ja siis igakuiselt kontrolli all olnud, nagu kõik rasedad, eksole. Seega helistasin ma lihtsalt ITK’sse ja palusin tasulist aega güneka juurde. Muuseas, tervisekindlustuseta niisama arsti juurde minek maksab 50€, aga kohe tasulise juurde pannes maksab 30€ visiit, ei tea miks. Saingi paari päeva jooksul aja. Ma polnud enne ära otsustanud, et kas ma lähen sinna implantaati või spiraali paigaldama, mõtlesin arstilt endalt uurida, et mida ta soovitaks.
Läksin kenasti kohale ja arst ütles, et kui variandid ongi spiraal või implantaat, siis soovitaks ta 100% just spiraali, sest tema sõnul oli ta just mingil konverentsil käinud, kus kõik arstid olid rääkinud, et kõige rohkem puutuvad nad implantaatidega kokku siis, kui inimesed käivad neid eemaldamas. Et see pidavat sobima vaid 20% inimestest, enamikele see mingitel põhjustel ei istu. Spiraali oli aga pakkuda kolme erinevat varianti (vask, 3-aastane hormonaal ja 5-aastane hormonaal). Need pidid siis enamikele sobima.
Mis siis ikka, ütlesin, et tavai, suska see spiraal sisse ära ja saame ühele poole selle asjaga, aga no nii hästi ei läinud. Ta ütles, et nüüd ta enam ei jõua, et paneme uue aja peale mu reisi ja siis ma tulen 15 min varem ja ostan ise apteegist selle spiraali välja ja tulen sellega kabineti ukse taha. Ta enne reisi ei tahtnud panna, ütles, et osadel tuikab pärast lausa nädal aega ja kuna see kuu ei tohi ka tampooni kasutada, siis oleks reisil üsna ebamugav olnud.
Nii saigi, et tulin mina reisult tagasi, nagu tellitud, hakkasid päevad ka. Miskipärast olla päevade ajal kergem spiraali paigaldada, aga seda tehakse ilma päevadeta ka. Sõitsin siis taksoga ITK poole, kui mul äkki süda mega pahaks läks ja käed värisema hakkasid. Ma arvasin, et asi on selles, et ma seal liikuvas autos ninapidi telefonis olin, sest kui ma autost välja sain, hakkas korraks parem.
Selleks ajaks, kui ma apteeki jõudsin, oli juba eriti nadi olla. Ma ei saa üldse aru, kust see kehv enesetunne lambist tuli, sest kodus olin ma omletti ja smuutisid vaaritanud, koristanud, ringi heljunud ja polnud mul häda kedagi, igatahes loivasin ma laiba näoga kassasse, et endale spiraal osta ja võitlesin sooviga mitte oksendada.
“Teie dokument palun!”
-“Eeeee…” ütlesin mina taskuid läbi kombates. Ma ei viitsinud käekotti kaasa tassida, toppisin pangakaardi tasku ja asi ants. “Mul pole kaasas…”
Jumal tänatud, et apteeker halastas ja müüs mulle spiraali ka siis, kui ma talle oma isikukoodi ette vuristasin ja pikalt uuris ta ka mu pangakaarti, et vist vaadata, kas nimi klapib. Olgu jumal tänatud! 120 euri ja mulle ulatatigi nii suur spiraalikarp, et ma arvasin, et apteeker ajas midagi sassi ja müüs mulle kogemata hobuste versiooni spiraalist.
Tudisesin kuidagi kabinetti, koorisin püksid maha ja viskusin letti. Nad juba seal omavahel arutasid, et kas oleks vaja mulle nuuskpiiritust tuua, arvasid vist, et ma nii räigelt kardan, aga ma tegelikult ei kartnud omast arust üldse, lihtsalt mingi keha malfunction.
Üldse minu meelest seal “pukis” istuda on kõige imelikum olukord naise elus, vähemalt mul. Istud seal, jalad laiali ja vestled mingit small-talki. Näiteks küsis arst, et kuidas reisil läks, mida ilusat nägin, kuidas lapsed üleval pidasid ennast, ise samal ajal mulle mingeid metallist instrumente sisse susates.
Ühel hetkel ütles ta, et pihustab nüüd tuimestit, et see võib kipitada. Ei kipitanud ja minus tärkas lootus, et ehk olen ma nii tundetu, et ma ei tunne ka spiraali paigaldamist. Eksisin. See hetk, kui ta ütles, et ma nüüd võtan tangidega su emakakaelast kinni, oli nagu OU MAI GAAD. Insta tuli mingi päris tugev päevade valu.
“Keegi pole kunagi mu emakakaelast kinni hoidnud,” kurtsin ma arstitädile ja lugesin sekundeid, et ta selle jubeduse ükskord ära võtaks. Midagi veits sahmis seal, sai spiraali sisse ja siis võttis oma õudsad klambrid mu vaese emakakaela küljest ära. Selline kergendustunne. Aga valu jäi ikkagi kõhtu ja samal ajal kui ma pükse tagasi jalga udjasin, kattusin ma külma higiga ja arst soovitas mul endale näkku külma vett panna, et mul parem hakkaks.
Siis hakkas mul kabinetist kiire välja minna, sest ma mõtlesin, et nii, nüüd ma oksendan ennast kohe täis. Tormasin vetsu ja vedelesin seal, ei ropsinud. Tegin naistejuttudesse endast ühe pildikese pealkirjaga “mina ITK wcs surma ootamas”
Ühel hetkel hakkas juba imelik seal külitada, mõtlesin, et käin eluga apteegist läbi ja tellin takso, et kodus edasi surra. Ajasin kargu alla, koperdasin 20 meetrit trepini, kui tundsin, et ei, sinna ma ka jään. Õnneks oli trepikojas üks pink, kuhu ma alguses istusin ja siis lihtsalt pikali vajusin, nagu mauk.
Sinna ma olekski jäänud oma elupäevade lõpuni, aga kuna emake loodus ei halastanud, siis pidin ma kiiremas korras ennast kokku võtma ja korrus allpool asuvasse apteeki jõudma, sest noh… ma pidin ju sidemeid ostma. Muidu oleksin ma seal esikus juba verisena lamanud ja see oleks kohe ekstra dramaatiline olnud. Mitte, et mul nagunii poleks seal väga imelik lamada olnud, sest inimesed ju kõndisid mööda treppi, aga no verisena oleks natsa rohkem mark olnud.
Pikka pidu polnud, roomasin alla, ostsin sidemed, tormasin vetsu ja istusin natukene seal maas, sest ma ei saanud aru, kas ma tahan ropsida või ära minestada. Selgus, et ikkagi kumbagi ei tahtnud. Tellisin siis takso, palusin tal aknad avada ja sõitsin kodu poole. Ps! Tegemist on loomulikult Vogue kaanefotoga, sellist ilu pole mina enne näinud!
Jõudsin koju, avastasin, et unustasin pangakaardi taksosse, lebasin tunnikese, valutasin emakat, kuni taipasin ühe paratsetamooli võtta ja peale seda kadus nii valu, iiveldus kui ka pearinglus. Ei mina tea, mis mul häda oli, aga hea meel on, et ellu jäin!
Täna ei ole absull kuskilt valus, ei anna üldse midagi tunda, et kuskil spiraal oleks, nii et win! Ei mingeid tittesid viie aasta jooksul! Vähemalt mitte minu seest! Väikseid beebisid näen ma pildistamisega seonduvalt nii palju, et peaks mõneks aastaks piisama küll. Ja nagu öeldud, plaan on kolmas nagunii lapsendada, seega võib loota, et päris kaua (kui üldse kunagi) ei ole ma hõivatud rase olemisega. Huuh, nii äge on … mitte rase olla ja planeerida mingit oma elu ka vahelduseks. Näiteks vaatasin ma siin talveks pileteid Chicagosse. Mina, kes ma reisida ei armasta. Aga mida ma teha saan, kui minu kõige kõige kõige parem ja nunnum sõbranna just seal elab, minu väike Petrake. No vähe ei tahaks talle külla minna. Muidugi ega ma ei tea, millal Lents sellest “tissimaaniast” üle saab, aga no üle aasta ehk vast ikka ei imeta ju?! Kes teab… Elame näeme.
Aga praegu naudin oma uhket spiraali. Elagu mitterasedus :D!*
*Kui irooniline oleks see, kui nüüd mina oleks see üks miljonist, kes spiraaliga lapse saab :D