Ma mõnikord igatsen aega, kus mu blogis ei olnud üldse reklaami. Kuigi asjadest olen ma kogu aeg kirjutanud. Uurisin just hiljaaegu oma blogi sellest ajast, kui Mari veel sündinud polnud ja isegi siis ma aeg-ajalt kirjutasin mingitest toodetest ja värkidest. Ilmselgelt oli see siiski natsa teistsugune, kui praegu. Kindlasti oli seda ka vähem, kui praegu. Tunduvalt vähem.
Ühest küljest on mul hea meel, et nii paljud firmad tahavad minuga koostööd teha ja et ma saan kõiki neid toredaid asju proovida ja teilegi välja loosida. Ma olen leidnud nii palju asju, mida ma igapäevaselt kasutan ja milleta enam hästi elada ei tahaks, muidugi olen ma proovinud ka nii palju asju, mis on sellised, et noh, teevad, mida lubatud, aga ostma ei hakkaks lihtsalt selle pärast, et mul juba on NII TOHUTULT PALJU ASJU.
Mulle on ette heidetud, et ma olen tarbimishull ja ma alati olen vaielnud, et ma ju ise ei ostaks kõiki neid asju, aga lihtsalt “amet on selline”. Hiljaaegu olen hakanud tunnistama, et okei, võib-olla ma natukene olen ka tarbimishull. Ma ise hakkasin mõtlema, et ehk on asi selles, et lapsena ma ei saanud kunagi eriti midagi endale lubada ja lihtsalt osta, mida ma tahan. Mitte, et mul nüüd midagi poleks olnud, aga ma ei saanud kindlat taskuraha ja ma mäletan, et mul oli alati väiksena selline unistus, et mõelda vaid, kui ma saaksin poodi minna ja osta SEDA, MIDA MA IGANES TAHAN! Miki Hiire ajakirjas olid kunagi sellised loosid, et kes selle võitsid, said minna mänguasjapoodi ja kahmata sealt nii palju asju, kui kätte mahtus, mäletate? Issand, kuidas ma tahtsin seda loosi võita, kuigi ma enda mäletamist mööda mitte kunagi osa ei võtnud.
Asjadega on mul see imelik asi ka, et kui ma juba seda asja oman, siis on mul tast edaspidi suht pohui. Ma kaotan nagunii ülipalju asju ära ja ma enamasti ei saa arugi, et need kadunud on. See on ka põhjus, miks Kardo ütles, et ta mulle kunagi enam ehteid ei kingi – ma nagunii kaotan umbes ühe kõrvarõnga ära ja teise viskan ära, sest “esimene on nagunii kadunud” ja siis leian esimese üles.
Samuti ei ole mul probleeme asjade ära andmisega. Ma olen heategevuseks annetanud kohutavas koguses asju – suuuuuuuuured prügikotitäied riideid, mänguasju, kodutarbeid. Praegu tassin asju Sarapuu kirbukale. Seal on mul kõik asjad 0,2€-paar euri, sest mul tundub imelik seal mega hindasid panna. Vaatan tihti seal ringi ja karjun appi, et no krt, mis hingehindu asjadele pannakse, hullumaja. Näiteks viimane kord kahmasin oma vannitoast kõik ilukraami, mille vastu ma huvi ei tunne, ühte suurde karpi, kleepisin peale, et 1 toode 1€ ja viisin kirbukale. Kuigi seal olid mingd 50€ kinnises pakendis isepruunistajad ja 30€ juuksemaskid ja asjad. Ma tahan lihtsalt koju ruumi – et osta uusi asju :D Haige inimene olen.
Nagu te mõistate, siis säärane eluviis ei ole kindlasti ee… raha säästev, vaid pigem on see suuremas osas üks arutu laristamine ja säärase elustiili jätkamiseks tuleb teenida raha. Kardo sissetulek on nagunii fikseeritud ja tema raha ma ei puutu, sest tema maksab nagunii siin majapidamises igasuguseid kommunaale ja asju, seega tunnen ma survet pidevalt aina rohkem teenida, sest äkki muidu ei jätku. Okei, mitte ainult minu enda suva pudi-padi peale, aga no mingid suuremad ajsad ka.
Rahast vist ei ole sobilik rääkida, nagu ma aru saanud olen, aga tegelikult on iga kuu ette tulnud mingeid suuremaid väljaminekuid, mis ma automaatselt “enda kanda” võtan. Ja siis tundubki, et kui küsitakse reklaamartiklit, siis ma ütlen, et okei, tavai, ma teen selle ära, sest raha on ju vaja ometi teenida, aga samas AEGA kõigi nende reklaamartilite jaoks on keeruline leida ja lõpuks jooksebki juhe kokku, et krt, tahaks rahumeeli niisama blogida, aga kohusetunne ütleb, et EI MALLU! Töö enne! Ja siis ma laksingi siin ühe reklaampostituse teise järgi ja tunnen ennast natukene nagu mingi nõme reeturblogija, kellel muud sisu pole, kui ainult üks reklaam teise järel.
Näiteks pakkus üks firma mulle väga suurt summat, et ma nendega koostööd teeks, aga MA EI TAHA NENDEST ASJADEST BLOGIDA, teisest küljest MA TAHAN MAJA SELLE SUVE JOOKSUL ÄRA SOOJUSTADA. Kas te saate sellest dilemmast aru? Ma isegi mõtlesin, et ma küsin neilt niiiii suure summa, et nad ütleksid, et eiei, sellist summat me ei maksa, et mul poleks isegi vaja mõelda, et kas teha seda või mitte, aga nad ütlesid hoopis, et issand, me võime rohkem ka maksta :D Nagu appppiii. Tahaks nii väga majale soojustust ja ilusat laudist ja suuremat terrassi ja… Samas tahaks olla mingi normaalne blogija, kes ei ole mingi näkane teleturg.
Kallid lugejad, musirullid :D Aidake mind ometigi! Mida ma oma eluga edasi tegema peaks? Ma tahan olla HEA blogija, aga samas ma tunnen ka, et ma olen vastutav igasuguse raha leidmise eest siin majas, mis hõlmab suuremaid väljaminekuid. Ärge valesti aru saage – ma ei heida seda üldse Kardo ette, sest noh mina saan alati lisa teenida, olenevalt, kui palju ma lisaasju teen, tema isapalk on nagunii alati see mis ta on :D See ei häiri mind üldse, aga samas mulle ei meeldi raha eest nn vastutav olla, sest nagu te postituse algusest aru saite, ma olen raha käsitlemisel üli kehv.
Ühesõnaga, sain südamelt ära, ärge siis mind väga vihake, vaid iga kord kui te mõnda reklaamartiklit näete, võite mõelda, et näed, selle eest ostis Mallu Kardole uue ratta ja selle eest saime reisile kindlustuse ostetud ja need kolm artiklit siin on nende Korfu reis ja see postitus näiteks see kord, kui Mallu läheb poodi piima ostma ja tuleb tagasi viie kilekotitäie asjadega, mida tal absull vaja pole.
Mul oleks vist mingit ravi vaja, help! Aga loodan, et te siis pikka viha ei pea ja oleme sõbrad edasi… Ma nüüd lähen ühe reklaamposti jaoks pilte tegema, kuidagi tuleb ju see spiraal kinni maksta, mida ma homme panna tahan :D Aga ma usun, et naised ei ole VÄGA pahased, sest mul on maailma ilusamad jalanõud ka välja loosida… krt, kus alles bribe’in.
