Ma ütlen päris ausalt, et ma olen nõela otsa sattunud ja ma ei paista sellest kuidagi pääsevat. Nimelt käisin ma eelmise kuu lõpus Skin Deep Tattoos endale tätokat tegemas. Muidugi ei olnud see teps mitte nii lihtne ja alguse sai see tegelikult sellest, et lugesin mina VVN blogi, kui äkki tema tekstist üks lause silma kargas ja ma ei saanud seda lihtsalt peast ära. Muutsin natukene sõnade järjekorda ja ma teadsin, et see lause peab mulle peale tätoveeritud saama.
“Olen ükssarvik! Otsige mujalt oma hobuseid.”
Mitte, et ma nüüd arvaks, et minu auline kõrgeausus nii eriline oleks, et ma siis see üks ja ainus ükssarvik ja teised need hobused, aga mulle pigem tundub, et ma tahan rõhutada seda, et kõik võiksid olla julgemad erineda. Olla nagu kõik teised on nii…pläss? Me oleme kõik nagunii suht sarnased – teeme vigu, elame kuidas oskame, tunneme rõõmu, paneme pange blabla, aga ikka on kuidagi nii, et tundub sobilik olla nagu ühtmoodi. Vastata alati, et mul läheb hästi ja kanda kleidiga sukkpükse ja mitte nuusata sokki. Aga mida sa hädaga teed, kui tahaks nuusata, aga pole salfakat? Tõused püsti ja TOOD või? Hull peast…
Ah, ma ei tea. Mind igatahes kõnetas see lause väga ja mul on tunne, et see võiks olla minu moto. Iga kord, kui keegi kommentaariumis mind elama õpetada tahab, siis ma peaks talle mainima, et siinkohal on tegemist siiski ükssarvikuga ja obeseid tuleb mujalt otsida :D
Siis järgmine samm. Kus teha? Eelmise, Papa lausega tätoka, tegin Piradoses. Käisin isegi konsultatsioonis, aga seal oli esimene vaba aeg pakkuda 22 mai! Saate aru või?! Ma oleks selle aja peale ootamisse ära surnud, sest naiste ajas on kuu aega 9 aastat. Või no minu maailmas on see igatahes võrdväärne. Seega palusin FBis nõu, et kus saaks kiiremini asja aetud. Mitmed soovitasid Skin Deep Tattood ja sinna ma saingi aja ainult paari päeva pärast. Halleluuja ja viis jõuluhane!
Nii ma siis läksin ja tegin ja sain ja…
Oleks vist sobilik siia pilt ka panna, aga krt, pilt ongi see põhjus, miks ma seda postitust ei teinud kohe peale tätoveeringu valmimist. Alguses ma ootasin, et punetus üle läheks, et pilti teha. Siis ootasin, et ketendus üle läheks, et pilti teha. Siis ootasin Kerlit, kes must pilti teeks. Siis unustasin Kerlil paluda tätoveeringust pilte teha, kui ta juba nagunii minukal pilte tegi ja nüüd… nüüd ma käisin täna uut tätoveeringut tegemas ja kuna see on täpselt mu eelmise kõrval, siis nüüd ma ei saa vanast ka enam teha, sest see uus punetab kõrval. Ok, valetan, see näeb välja, nagu ma oleks peksa saanud. Vihjeks võin öelda, et käe välimisele…varrele? No see koht õla all, sinna pole ÜLDSE valus teha. Auka noh! Aga sinna sissepoole, kaenlaaugu alla. Ei no, ütleme nii, et kui ma enne mõtlesin, et tahaks selle käe ikka ääreni täis tätoveerida, siis nüüd ma mõtlen, et piisab vist nii kah ja liigun nüüd lihtsalt edasi teise käe peale :D
NII valus nüüd ka polnud, aga piisavalt, et peale kaht tundi tahtsin ma juba Piretile liiva silma visata ja nuttes minema joosta. Aa, no siis vist oli ikka päris ebameeldiv :D
Ühesõnaga, jah, mul on üks pilt sellest tegelt Instas olemas küll, aga no ilmselgelt te mõistate, miks mul uut vaja on. Mu käsi näeb välja nagu umbes sama paks, kui kellegi reis :D Ma kavatsesin teid petta ja mingi eriti hea nurga leida, kus ma tunduks kõhna ja käsi ka kõhna, aga no okei. Olen siis täna aus ja näitan teile oma reie/käe hübriidi, millel on mu tätoveering kohe vahetult peale tegemist.
Tänaseks on see muidugi juba ammu ära paranenud. Umbes nädal oli ta kuiv, aga kreemitasin teda täiega ja nüüd on ta täitsa korras nigu korras. Seega – kes on mõelnud tätoveeringut teha, aga kardab valu, siis valige see koht – seal pole valus. Malluka garantii! Va, kui sa super-duper pussy oled, siis ma ei saa garantiid anda. Aga ma ise ka suht pussy ja isegi mul polnud, niiet jah. Tehke oma valikud siin elus ise, ma üritan vaid abiks olla oma alandliku nõuga. Ja enne kui keegi jõuab küsida, siis võttis ükssarvik aega umbes.. kolm tundi? Neli? Ma ei mäleta enam isegi. Maksma läks 250 eurtsi.
Igatahes, sain siis selle ühe tehtud ja hakkasin mõtlema, et Marile ma ju tegin “tema tätoveeringu”, ehk siis selle linnukese oma käel, kui tema väike oli. Muidugi on Lende ka mu linnupoeg, aga noh, selline jässakam, toekam ja palju voldilisem linnupoeg. Ja teda ma kutsun tegelikult pontšikuks, seega mõtlesin kohe, et siis võiks tema auks teha sellise mõnusa suhkruse ja värvilise Simpsonite glasuuriga sõõriku. Eks ikka samades toonides nagu mul teised tätoveeringud on. No ja siis ma küsisin Piretilt, et kas tal aega oleks ja ta ütles, et no ok on ja siis ma täna sinna läksingi.
Sellega oli see hea lugu ka, et ma olen mega harjunud, et mul on Taxify makse eks, aga täna oli nii, et mina sain uue telefoni (Samsung kingis selle uue GalaxyS8+ telefoonu) ja seal ei olnud seda äppi ja mul oli kiire ja kutsusin takso Kardo telefoniga. Temal pole miskipärast taxify makset peal. Igatahes olen siis salongi ees, astun rahumeeli taksost välja ja soovin head päeva, kui taksojuht ütleb, et eee kle, maksma peaks nagu ju ka…
Nojah, hakkan siis rahakotti välja koukima, et maksaks ära inimesele, aga mida mul kotis polnud. Noh, arvake. Ma võin öelda, mis seal OLI. Seal oli uus telefon ja coca-cola ja nätsupakk ja Mari trusparid ja mingi plekipliiats, millega saab ootamatuid plekke maha võtta ja üks tampoon ja üks mähe ja niisked salfakad ja üks kummist tigu, aga mida seal ei olnud, oli mu rahakott.
Ma olin valmis juba, et nojah, tuleb kümpsi eest imema hakata…pastakat muidugi, et välja mõelda, kuidas nüüd juhile sõidu eest tasuda. Ei suutnudki paremat varianti välja mõelda, et sõitku ta siis tagasi männikule ja Kardo maksab lihtsalt arve ära. Ta veel pakkus mulle idee, et las tätoveerija teeb kümpsi võlgu, aga ma ütlesin, et see saaks päris imelik küsida olla, sest noh, tegu on siiski suhteliselt võõra inimesega ja kuna mul pole rahakotti ka kaasas, siis ega mul talle ka maksta pole :D Igatahes läkski ta mu koitsa tagasi ja sai raha ja mina ei pidanud midagi imema. Jess!
Õnneks ei pidanud Piretil ka imema, ta oli nõus sellega, et talle hiljem ülekande teen. Ehhe, loll…jäigi uskuma…Aga tattuu tegi valmis ja selline ta mul on. Lentsik-pontsik. Ta on päriselus palju roosam, aga hästi ilus. Pildi tegemiseks pidime sada korda immitsevat verd maha nühkima ja noh, nüüd on ta juba, nagu ma ennist mainisin, päris lillakas ja paistes, seega leppige selle pildiga. Tema võttis aega umbes kaks tundi ja maksis 120 eesti eurot.
Et te aru saaks, kus see on, siis näitan pilti enne tätoveerimise alustamist, kui ma veel ei teadnud, kui valus sinna tätoveeringut teha on.
Mis mul muud öelda, kui et jah.. tahaks juba uuesti minna. Nüüd mul oleks plaanis teha coolil viisil endale laste nimed kuskile kehale, juhuks, kui mind tabab dementsus ja ma peaksin nende nimed ära unustama. Kahjuks kõik nimetattuud, mis ma netist leidsin, näevad mega homod välja ja ma ei teagi, mida ette võtta. Ei, ma ei taha mingeid lõpmatuse märke ja südameid ja koledaid portree-tätoveeringuid. Aga eks ma midagi välja mõtlen. Päris äge oleks ju kord kuus tätoveerimas käia, sama intervalliga, nagu juuksuriski :D Ainult sellise tempoga saaks vist nahk varsti otsa ja peaks kuskilt lisanahka kokku kraapima hakkama.
Aa, ma muide kerjasin Piretilt teile ka auhinna välja. Nimelt on ta nõus ühele mu lugejatest tasuta tätoveeringu tegema (u 8x8cm)! Kui sa arvad, et sina peaksid selle saama, siis kirjuta mulle kommentaariks, et mis sina endale tätoveerida laseks ja ütleme esmaspäeval loosin ma võitja välja! (PS! Ta ütles, et tal terve maikuu täis, nii et võitja peab vähemalt juunini oma tätoveeringuga ootama, lihtsalt, et te teaks. See on ju naiste ajaarvamise 7 aastat!).
Pireti tätoveeringuid võib näha minu kints-käe hübriidil ja Skin Deep Tattoo Brews Facebooki lehel (SIIN). Ta täna paljastas, et tal on tegelikult omaenda feiss kaa, mida võib vaadata – SIIN.
Ja lõpetuseks väike huumor pontsikutätoveeringu suunas:
