Sellenädalane Suure M’i show räägib kiusamisest – täpsemini koolikiusamisest. Mul käisid saates kaks noort neidu, kellel mõlemal VÄGA lähedane kokkupuude kiusamisega ja üks koolipsühholoog. Seega soovitan sellenädalast saadet kindlasti vaadata ka kõikidel lapsevaenematel, sest kõik kolm rääkisid väga arukat ja õpetlikku juttu. Nii neile. kes kiusamisega kokku puutuvad, kui ka vanematele, et ka nemad teaksid, kuidas käituda, kui nende last kiusatakse.
Ühesõnaga, saates olid kaks noort, Mirjam ja Christel. Enne kui Suur M üles läheb, siis ma soovitan vaadata nii Mirjami (LINK) kui ka Christeli (LINK) pihikaamerat. Need on jumala kurvad ja päris ausalt oli mul nii kahju nendega lobiseda ka, sest neid on mõlemaid nii räigelt kiusatud.
Vot sinna maani võib inimese kiusamisega viia, et VÄIKE LAPS läheb koju ja mõtleb, et kuidas oleks ennast kõige mõttekam ära tappa. Uuh, mul endal lapsevanemana on seda nii kohutav ette kujutada. Ja et te teaksite, siis kiusamine kiusamiseks, sama hull on ka see, kui te kiusamist pealt näete ja selle suhtes midagi ette ei võta.
Mõnes mõttes tahaks öelda, et lapsed on ise lollid ja ei saa aru, kui haiget nad oma käitumisega teha võivad, aga kui me nüüd üdini ausad oleme, siis on ka selliseid täiskasvanuid küll ja veel. Mõni ime siis, et koolid on täis lapsi, kes teisi kiusavad, kui nende enda vanemad samasugused on. Kahju muidugi.
Mul endagi oli hiljaaegu selline seis, et ma ütlesin ühele inimesele väga ausalt ja konkreetselt, et see, kuidas sa minust räägid, teeb mulle haiget ja mul on halb. Ma ei tea, kuidas teie reageeriksite, kui keegi teile niimoodi täiesti ausalt ja puhtast südamest ütleks? Mina isiklikult tunneks ennast halvasti ja paluksin vabandust. Enamik inimesi, kes ei ole täielikud emmid, saavad aru et sellisel juhul ei jäägi muud varianti, kui vabandada ja oma haiget tegev käitumine lõpetada. Isegi, kui oled omast arust näiteks vaid nalja teinud, või niisama “konstruktiivset kriitikat” andnud. On ju loogiline? Aga tead, mis see inimene mulle vastas? See on tegelikult päris naljakas, kuidas vanem naisterahvas raiub nagu rauda, et ta pole midagi valesti teinud. Seda enam, et jutt ei olnud sellest, et kes mida valesti teeb, vaid selles, kuidas tema käitumine mind tundma paneb. Ja siis väidab ta mulle ülbelt, et ma TUNNEN valesti.
Selliste inimestega pole tegelikult muidugi mõtet üldse suhelda ja targem on säärastest võimalikult kaugele hoida, aga ma juba olen kord selline loll, et arvan mõnikord, et ausalt ja siiralt rääkimisega saab asju lahendada. Mõistlike inimestega muidugi saabki, aga mitte mõistlikud ongi need, kes sind mõnuga edasi kiusavad ja siis ütlevad, et nad ei tee seda kohe kindlasti mitte.
Pange tähele, ma ei räägi siin enam põhikoolilastest, vaid täiskasvanud inimesest.
Mina muuseas isiklikult usun, et mõnikord võibki kiusamine olla selle taga, et keegi pole kiusavale öelnud, et kuule, sa tõesti teed mul olemise sitaks. Ma olen siin blogis maininud ka, et ma olen ka elus koolikiusamisega tegelenud ja ennegi päris mõtlematult suvalisi asju öelnud. Aga käsi südamel, kui keegi neist oleks mulle niimoodi otse öelnud, et vot kallis Mallu, mul on mega bad trip, selle pärast, kuidas sa käitud/minust räägid, siis ma oleks lihtsalt vabandanud ja selle käitumise lõpetanud. Lööb nagu endale mõistuse pähe, sest tihti tehakse selliseid asju kambavaimust.
See minu isiklik kiusupunn ütles mulle emalikult, et ühel päeval ma mõistan, miks meie elud kokku puutusid. Ta vist mõtles selle all kindlasti seda, et ühel päeval ma meenutan tema sõnu (et ma olen sõbratu, loll, ülbe ja ära tõusnud) ja mõtlen, et issand, tal oli õigus!!!! Aga tegelikult ma mõistsin juba praegu, miks meie elud kokku puutusid. Selle pärast, et ma nüüd edaspidi sitad tutvused juba eos ära lõpetaks, et need mind nii pikalt ei painaks. Ma lugesin just ühte head tsitaati, mis on tõlkes umbes selline, et kui inimesed käituvad, nagu nad ei hooli sinust, siis usu neid!
Kiusata saab igas vanuses. Ja ma loodan, et minu lugejad ei ole sellega kokku puutunud, ei koolis, ega täiskasvanuna. Kui aga olete, siis ma loodan, et need kokkupuuted jäävad minevikku. Kedagi teist kiusata ei ole lahe, me kõik oleme ju inimesed ja meil kõigil on õigus oma arvamusele ja võimalusele elada nii, et meie üle ei naerda ja ilguta. Seega, kui näed kiusamist, ära jäta seda tähelepanuta, eks!
Ps! Ma kohe ennetan selle ära, et keegi hakkaks siin kraaksuma, et oh sa vana pele, mäletad, kuidas sa ise oled muudkui inimestele halvasti öelnud ja nüüd siis selline jutt. Selle kohta ütlen ma vaid, et jumal tänatud, et ma enam selline tont pole :D
VAATA SUURE M’i SHOWD KOOLIKIUSAMISEST SIIT!
