Täna tahan teiega jagada ühte lugu ja küsida teie nõu. Kuna ma pole aga otsustanud, mis moodi ma edasi käitun, siis ma nimesid ei nimeta, eksole. Aga ühesõnaga, lugu ise selline:
Ühel päeval sadas mulle postkasti kiri, et tere, tahaksin teie lastele kinkida ühed toredad asjad. Ma ei hakka ütlema misasjad need on, aga no…Sellised asjad, et ma oleks nagunii tahtnud Marile sellise soetada, seega olin ma nõus ja andsin oma andmed, et kingitus meile ära toodaks. Toodigi.
Vahetult peale seda läksime perega Pärnusse ja juba siis (paar peale asja toomist) sain kõne, kus uuriti, et kas oleme juba kingitust proovinud. Veel ei olnud. Järgmine päev uus kõne: kas nüüd olete proovinud? Esiteks – MA VIHKAN TELEFONIGA RÄÄKIMIST! Teiseks vihkan ma, kui mulle peale surutakse midagi ja pinda käiakse, seda enam, et kingitust vastu võttes ei olnud me kokku leppinud, et ma peaks mingit tagasisidet neile andma, mida nüüd suure hurraaga nõuti. Ühesõnaga vastasin, et jah, sai proovitud, väga tore oli, aga et mul on kiire. Et te teaks, siis mul on suht kogu aeg kiire ja kui parasjagu pole, siis ei viitsi ma oma vähest vaba aega veeta vesteldes telefoniga teemal, et kas mu lapsele meeldis üks või teine asi. Oleks me alguses nii kokku leppinud, siis oleks teine asi, aga praegu muutus asi juba mulle päris häirivaks. Viimane tilk oli siis, kui ma üritasin enne võtteid süüa elueest, et midagigi enne 7 tunnist võtet kõhtu saada ja pahaaimamatult telefonile vastades tuleb sealt: “TSAUUU! Mina XXX siin, kle kuidas sulle ikka SEE ASI meeldis?”. Ma oleks napilt öelnud, et issand jumal, JÄTA MU HING RAHULE!!! Aga ütlesin, et vabandust, mul on väga kiire ja ei saa rääkida, samal ajal astus võttemeeskond ka tuppa ja ma panin toru ära, et vähemalt üks amps veel ära süüa.
Möödus siis … nädal? Vahepeal olid nad mulle saatnud kirju Malluka facebooki, teemal “noh, kuidas ikka meeldis?” ja mingil põhjusel ka enda puhkusepilte. Ühel päeval oli mu postkastis kiri:
Küsimus nüüd väga konkreetne: tahad sa neid oma lastele või tagastad? Esimese variandi puhul barter (või saad soovi korral osta 59 eurot tk) Kui tunned, et lastel võiks sellest kasu olla, siis anna teada, arutame variante. Muul juhul paki kokku ja anna teada kuidas kätte saame. Edu!
See oli juba päris naljakas. Umbes nagu naabrimees tooks sulle kingituseks koogi ja siis käiks iga päev sul ukse taga, et kuidas kook maitses ja millal sa kavatsed korteriühistu koosoleku välja kuulutada, et ka teistele tema tehtud kooki kiita. Ja kui sul seda plaanis pole, siis anna see kook heaga tagasi, või maksa kinni!
Igatahes kopin siia nüüd meie kirjavahetuse (ma muudan kirjavead ära, ma olin ise väljas ja trükkisin telefoniga nagu retakas):





