Almaš taevaiša on nii helde, et kui küsid, tema muudkui annab. Alles kurtsin Kardole, et tahaks vis uut telefoni, sest eelmine jamas kogu aeg. Siis lisasin, et tegelikult ei taha ma üldse mingit telefoni, sest nagu ma olen sada korda öelnud, ma vihkan kõnesid. Mul tulevad õudusjudinad peale, kui jälle keegi helistab ja midagi TAHAB. Ma eelistaks kõiki asju meilitsi ajada, nii ma saan rahulikult mõelda ja kaaluda, et mida ja kuidas ma vastama peaks. Aga telefonis on kohe, pauh, hakka pihta, vasta, räägi, otsusta! Rõve pinge. Ma olen üritanud seda vähendada sellega, et panen telefoni hääletuks, aga noh…
Issand, ma kõlan nagu mingi poolearuline, aga no tõesti ei ole siin maailmas midagi vastikumat, kui telefonile vastamine.
Ja nii juhtuski, et püha issa jeesuseke vaatas pilvepiirilt mu kannatusi ja otsustas mind päästa: nimelt käisin ma eile männiku metsa ja karjääri vahel pildistamas, ning püherdasin seal hea pildi saamiseks ikka omajagu. Pildid tulidki täitsa toredad, näete:
Ei tea mina, kas see kukkus maha metsa vahel või karjääriliiva sisse, aga tegelikult oli mega külm ja me kiirustasime ruttu autosse sooja tagasi. Ma muidugi ei tea, miks mul üldse vaja oli pildistamise telefon kaasa võtta, mõtlesin vist pigem sellele, et äkki on vaja Kardol mind kätte saada või miskit.
Koju naasedes möödus ikka mitu-setu tundi, kui ma mõtlesin, et peaks telefoni laadima panema, aga mida enam polnud, oli telefon. Nagu te vist aru saate, siis mul pole väga kahju, pigem on mul hea meel, et nüüd ei saa keegi iniseda, et appii, jälle sul telefon hääletu, sind ei saa kunagi kätte! Nüüd saan ma öelda, et jah, kahjuks on mu telefon kadunud ja mul POLEGI telefoni, mille kaudu mind kätte saada. Ehhee.
Ainukene asi, mis telefonikaotuse juures kurvaks tegi, oli see, et ma mõtlesin enda telefoonu väikevennale anda, sest tema omal on aku mega niru. Telefonist endast on täitsa suva, sest täitsa juhuslikult olin ma eelmine nädal raevuhoos üritanud telefonil mingit restarti teha ja kogemata taastasin algseaded. Ehk siis kadunud olid kõik numbrid ja äpid ja pildid ka. Seega, kui kellelgi õnnestus mu telefon leida, siis kahjuks mingeid intrigeerivaid pilte sealt leida ei ole. Mitte, et seal ennegi oleks neid olnud :D
Igatsema jään ma vist ainult seda, et voodis telefonis scrollida, aga muus osas võiksin ma edasi elada ka ilma nutikata. Ma muuseas just ostsin mingil endale teadmata põhjusel endale tahvelarvuti ka, aga minu meelest on seda nii kohutavalt ebamugav kasutada, et seda ongi siiani ainult Mari näppinud, sest ma tõmbasin talle sinna mingi pusle.
Kuigi ma võiks vist telefonita elada küll, sest ma võiks ju igale poole hoopis Kardo numbri anda, siis tegelikult peaks vist mingi uue ostma. Aga kuna ma ei tea millist, siis lükkan ma selle valiku kaugesse tulevikku. Sest noh, ma ei taha telefoni ja tegelikult on mul vist suva ka, milline see on. iPhone on ok, muud telefonid on okid, mingi “omg mul kõige uuem telefon” ei huvita väga. Vaatasin elisa lehele ja no mine pekki, mis valik. Sonyd, Huaweid, Alcatelid, Honorid, Samsungid, Nokiad, Coolpadid, Asused. Jeerum küll noh, kuidas ristirahvas sellise hunniku seest valikut tegema peaks??
Sõbranna kurvastas, et mõelda vaid, mul pole enam nüüd kellegi numbrit. Ehhee, arvate, et mul enne oli? Mul oli konkreetselt salvestatud maksimaalselt 10 numbrit, sest ma ei viitsi neid never sisse toksida. Ma olen alati üllatunud kui feissis näen, et keegi kirjutab, et oh, saatke mulle kõik oma numbrid, kaotasin telefoni ära vms. Ma alati mõtlen, et jeesus, miks ta neid numbreid tahab, mis ta kavatseb neile mingi… HELISTAMA hakata v?
