Ega puhkus ei saa ainult vedelemine olla, näiteks tänaseks oli mul kokku lepitud kohtumine Siretiga. Ehk on mõned Facebookis tema lapse käekäiguga kokku puutunud, nimelt on Siret teinud Joannale oma lehe: Pisikese Joanna teekond. Just selle kaudu mina kunagi nende perest üldse esimest korda kuulsin.
Kui ma pildistama hakkasin, siis miskitpidi kargas see leht mulle jälle ette ja nõnda kirjutasin ma Siretile, et kui nad kunagi perepilte saada tahavad ja Tallinna kanti satuvad, siis ma hea meelega teeksin mõned. Juhtus hoopis nii, et mina sattusin sada korda enne Pärnusse ja täna käisin neil külas ja siis läksime koos Pärnu randa, et mõned pildid teha.
Ma pean nentima, et see on üks ilmatuma vahva perekond ja mul on nii hea meel, et Joanna just nii kokkuhoidva, siira ja armastavale paarile rõõmuks sündis. Raitti ja Siret on nii tugevad inimesed ja mul on ainult rõõm näha, millise hellusega nad oma pisitütart hoiavad ja musitavad.
Viimasel ajal olen ma üldse olnud hirmus emotsionaalne ja see sai alguse ühest tuulisest päevast. Minul oli jälle üks tore paarikese pildistamine ja tuul oli lihtsalt nii hull. Asjad tahtsid ära lennata, juuksed lendlesid ja meil oli nalja kui palju. Hiljem, kui ma neid pilte töötlema hakkasin, mõtlesin ma endamisi, et nii lahe, et see tuul puhus, et pildid said hästi tuusad!
Ja siis sattusin ma uudiseid lugema ja sain aru, et see sama paganama tuul oli Raplamaal ühe vankri vette lükanud, niimoodi, et väike beebi uppus ära. Issand. Kui. Õudne. Mina ei loe muidugi ühegi artikli kommentaare, aga nagu ma aru sain, oli isegi sellise uudise all ilkuma kukutud. Kuidas? Kuidas see võimalik on? Kes on need inimesed, kes sellisel hetkel leiavad ka, et need vanemad peaksid saama netis suvaliste anonüümsete inimeste poolt materdatud. Ausalt, kas nendel inimestel ei ole südant sees? Mõistust peas? KES NEED INIMESED ON?!
Mitte, et see midagi aitaks, aga siinkohal minu kaastunne sellele perekonnale ja ma soovin teile ainult jõudu ja jaksu, et valu kiiremini tuhmuks ja et te vastu peaks. Mitte, et ma arvaks, et need vanemad siin loevad, aga kui loete, siis teadke, et ma panin kodus too õhtu küünla ka põlema ja soovisin teile vaid head.
Selle kõige valguses olen ma kuidagi eriti teravalt tunnetanud seda, kui habras on õnn meie ümber. Mitte kunagi ei tea sa, et kas igati normaalne rasedus lõppeb sellega, et su enda silme all su väikest beebit elustatakse. Mitte kunagi ei oska sa ette aimata, et just sinust võib saada ühe erilise lapse ema ja veel vähem suudaks ükski vanem ette kujutada, et ühel päeval pead sa tegema valiku, millist kirstu oma lapsele osta.
Mu peas oli lihtsalt nii palju kohutavaid mõtteid, peale selle hirmsa uudise lugemist. Kas nad mõtlevad iga iga sekund viimasele korrale, millal nad talle musi tegid. Mida nad talle viimasena ütlesid. Kuidas nad alles 24 tundi enne õnnetust näiteks üheskoos diivanil istusid ja mängisid. Ma hakkasin ise mõtlema, et mida ma teeks, nende vanemate asemel? Ja koheselt mõtlesin, et appi, ma ei suuda sellest mõelda, ma ei taha seda mõelda, see tundub nii valus. Nii hirmus, ahastust tekitav ja lausa paanikat külvav.
Mõni inimene on tugevam kui teine. Nii lihtsalt on. Ja kuigi näiteks Siretil on ka raskeid hetki, siis tema saab oma musirullikest alati sülle võtta, talle pai teha ja tema pikki kaardus ripsmeid imetleda. Ja siis ei loe, et Joanna on haige ja et Joanna on eriline. Ta on ju ikkagi tema täiuslik laps.
Me peaksime kõik oma laste üle nii-nii-nii tänulikud olema, sest tegelikult ei tea kunagi, mis see kuradima saatus toob. See on mõnikord väga ebaaus, seega parem karta, kui kahetseda. Armastage, kallistage, musitage, kiitke ja minge iga õhtu magama teadmisega, et täna oled sa andnud endast kõik ja kahetseda pole mitte midagi. Ja muidugi – looge mälestusi. Seega tahan öelda, et kõikide eriliste lastega pered saavad oma perepildid minu juures alati tasuta teha. See on vähim, millega ma ehk kellelegi rõõmu teha saan.
Ilusaid pühi, sõbrakesed.