Tellisin uue diivani, mis pidi kohale jõudma 8. aprillil. Sellel kuupäeval öeldi, et võib diivan natukene hiljaks jääda. No mis seal ikka, kui jääb, siis jääb. Eile viis mu ema vana diivani maale, uus pidi tulema õhtul. Õhtul helistati, et kuulge, me toome ikka kolmapäeval.
Nüüd ma siis istun siin ilma diivanita. Tugitoolis saab ka muidugi istuda ja istungi. Teine variant oleks maas külitada. Proovisin, ebamugav oli. Peangi selle kivi all vedeleva merineitsi imagole kolmapäevani puhkust andma ja külitamise asemel istuma. Need on vist need esimese maailma probleemid?
Teine kurb tõsiasi on see, et mõlemad lapsed on natukene nohused-köhased. Mitte väga, aga piisavalt, et veekeskusesse neid viia ei tahaks. Aga me lähme ju homme Pärnusse, Rannahotelli! Seega on päris nadi see, et puhkuse ajal laps isegi mitte ujuma ei saa. Seega on vaja võrdväärselt lahedaid kohti, kuhu Mari viia. Kesklinnas olla mingi batuudikas, sinna viime raudselt. Aga veel? Mingi lahe mängutuba vms? Lende õnneks palju meelelahutust ei vaja.
Pühapäeval on suure M’i võtted, kuhu mul oleks veel vaja kaht naist, kes oskaksid kaasa rääkida kaugsuhete teemadel (ala mees töötab Soomes) ja üht, kellel oleks kogemus koolikiusamisega. Kui sul on nende teemadega kokkupuuteid, siis kirjuta palun marianntreimann@gmail.com.
Melu TV’ga jätkates – eile tuli välja teine osa minu ja Eriku saatest “Kaaluta olek” ja minu meelest on see lihtsalt nii naljakas vaatamine, et isegi kui te olete nagu mina ja ei viitsi väga videosid vaadata, seda võiks ikka vaadata ja anda teada, mis arvasite :D VAADATA SAAB SIIA KLIKKIDES.
Marist pean ka paar sõna rääkima, sest viimaste päevade areng kõnes on olnud hämmastav. Ma mäletan, kui Kätu käis kunagi Jassuga külas ja Jassu ütles tema järgi põhimõtteliselt kõiki sõnu ja mina olin ahastuse äärel. Eks ikka selle pärast, et Jassu on Marist paar kuud vanem ja temal oli ka alguses kõne mega aeglane. Seega oli mul alati hea mõelda, et vähemalt Mari pole ainuke. Ja siis hakkas Jass, hops, rääkima ja ma mõtlesin, et nojah, NÜÜD on Mari küll see ainukene. Ja kuigi Jassul toimus see hüpe ikka päris ammu aega tagasi, siis nüüd on Mari ka sealmaal, et nagu väike papagoi korrutab järele kõik lollused, mis me talle õpetame.
Pean rääkima paar eriti piinliku seika taksost. Nimelt on Maril praegu see “EI TAHA” faas, kus ta ei taha mitte kui midagi. Ja kui ma järjest pakun ja pakun ja pakun asju ja ikka ta EI TAHA, siis paar korda olen ma öelnud, et Mari kuule, kas sa peksa tahaksid saada? Ja siis hakkan teda kõdistama ja taga ajama. Sellest tobedast naljast on Mari suutnud kaks korda mul margi mega maha teha, mõlemad korrad taksos.
Esimene kord sõitsime kuskile, Mari hakkas mind sorkima ja noh naljatama seal tagaistmel, kui äkki ütles: “Emme, anna peksa!” :D Ma alguses ei saanud üldse aru, et issand jumal, mis peksa ta tahab saada, kui mul koitis, et ma ise olen iga kord temaga mürama hakanud ja ju siis ta arvabki, et see ongi siis see vana hea peksa saamine.
Teine kord oli tal autos jube paha tuju ja mina üritasin teda lohutada.
“Mari, kui koju lähme, siis ma annan sulle jäätist!
-“Ei taha saia!” (ma ei tea miks ta jäätise kohta sai ütleb)
“Aga kommi?”
-“EI TAHA KOMMI!”
“Aga õue batuudile hüppama?”
“Ei taha uudile!”
Ma jäin siis vait, et ma ei oskagi enam midagi pakkuda, kui Mari lisas: “Peksa ka ei taha!” ja seda ta lisas sinna lõppu nii kurvalt ja alandlikult, et taksojuht vaatas mind pikalt tahavaatepeeglist, et mis koletis ma olen ja mida ma kodus oma lapsega teen :D Loo moraal – ärge rääkige kodus peksust mitte midagi! See maksab kätte!
