Käisime täna perega H2O veekeskuses ja võtsime minu väikevenna ka kaasa. Käsi südamel – ma teen hea meelega asju oma lastega koos. Tore ju vaadata, kuidas laps lõbutseb. Selles suhtes, et Lendel on muidugi jumala suva, kus ta parasjagu hulbib, otseselt ta ei protesteerinud. Maril on aga veekeskustes nii lahe. Jookseb seal ringi, ujub, laseb liumägedest. Lõbutseb täie raha eest (ja seda raha pidime maksma oma kamba peale VIIISKÜMMEND euri, jeesus, ma olen nagu vanamutt, aga see teeb 750 krooni :D). Küll on aga nende veekeskuste (ja üldse laste lõbutsemispaikade, nagu ka batuudikeskused ja mängutoad) miinuseks see, et mida lõbusam lapsel on, seda väsitavam on vanemal. Nagu tõesti – lapse rõõm on tore asi, aga ei ole minul, vanainimesel, seda energiat enam.
Ehk siis kui ma tahan, et Mari saaks igal pool ringi joosta ja uudistada, pean ma ise ju kaasa jooksma. Mängutoas poleks nii hullu, aga vee juures ei julgeks ma last minutikski üksinda jätta, mis siis, et seal on igal pool vetelpäästjad ja teised inimesed, ikkagi on kuidagi jube. Ja kui ma tahan, et ta saaks torust X korda alla lasta, peab keegi temaga X korda sinna koos minema. Ja no ega ma ka seest täitsa surnud pole, päris ok on paar korda torudest sõita ja laps seljas “piduuuu” kiljuda, samal ajal kui basseinivool meid edasi kannab. Aga päris ausalt eelistaksin ma siis ronida mullivanni ja seal lihtsalt liguneda ja koju ära minna. Sellegipoolest kannatan ja lõbutsen, ise vaikselt enekat haududes. Tõesõna suudab üks inimene vaid nii mitu korda laps selgas ringi ujuda ja entusiasmi teeselda.
Eriti kui kaks last on, siis üks hoiab ühte, teine jookseb teisel järgi. Õnneks oli meil täna Riki ka kaasas, kes mõned torust laskmised enda kaela võttis, aga ega kaua temagi viitsib. Igatahes mitte nii kaua nagu Mari. Lõpuks sain ma Mari ka nõusse mullikasse tulema ja nii me seal vedelesime soojas vees, päris hea oli. Kuni Mari tahtis jälle minema uitada ja keegi pidi teda pidevalt jälitama. Mul oli see au Lentsuga vanni jääda, kui nägin pealt naljakat olukorda. Nimelt vedelesid seal mingid mees ja naine, kelle laps nende juurde tuli ja kurtis: “Emmeeeeee, mina ei viitsi enam selle Kristi järgi joosta…”. See vaene laps oli mingi 6-7 aastane ja see, kelle järgi ta seal jooksis, oli umbes neljane, ma arvan. Vanem õde nägi välja nagu kurnatud üksikvanem, samal ajal kui vanemad mullikas lõõgastusid. “Mäletad, mis me kokku leppisime?” küsis ta isa. “Tahad ju viis euri teenida?”. Tüdruk noogutas ja loivas jalgu lohistades väikse õe juurde tagasi.
Ma ei jõua ära oodata, millal Mari ja Lents koos niimoodi mängida saaks, et ma saaksin ühe teise hoolde usaldada. Kuigi veekeskuses ma vist ei julgeks, aga no kasvõi kodus ütles, et ou Mari, mine vaata, mis see Lents teeb! Või, et klge minge õue mängima! Oooo… see tundub üks kaunis aeg tulevikus olevat. Aga no sinna aega veel on.
Peale ujumist käisime veel söömas, toppisime lapsed sööki täis ja viisime Mari ja Riki õikale mu ema juurde. Väsinud Mumm jäi taksos magama ja nõnda sain ma oma emale üle anda magava vääniku.
Koju naasedes oli elutuba saanud uue põranda, panime siin asju paika, koristasime natsa, sättisime, Kardo värvis lauda tahvlivärviga, et Mari sinna sodida saaks ja nüüd ma lihtsalt istun ja mõtlen, et oooh kui lihtne on see elu ainult ühe lapsega. Nii hea, et mu ema vahepeal teda hoida tahab, siis saame meie siin lihtsalt olla, ilma, et keegi aina joonistada, raamatut vaadata, multikaid, telefoni, saia (saiaks kutsub ta kõike head :D) ja tagaajamist mängida tahaks. Ainult titega on elu ikka lust ja lillepidu :D!
Oh appi, ma olen niii väss!
Aga üks lugeja saatis täna oma sõbranna chatist mulle väljavõtte:
Huvitav, miks minu nunnudust eraldi välja toodud poldud? Ma ühel hetkel vaatasin ennast peeglist ja mul oli kenasti ripsmekas mööda molu lalaili, nii et terve silmnägu oli ühtlaselt hall ja pekid olid trikoosse nii nibin-nabin mahutatud, et tahtis teine selga rebeneda :D
Igatahes, mida teie viimati laste rõõmuks tegite ja kui palju teie ennast selle käigus mättasse lüüa tahtsite?