Seoses Tarkvanem lehekülje kampaaniaga, kirjutan teile kolmanda “vanemdamise” teemalise postituse. Ma mõtlesin pikalt, et mis see olema peaks, aga eilse päeva jooksul sain aru, et ilmselt pole mina üldse keegi, kes mingit nõu anda saaks, sest ma olen oma lapsega ikka vahepeal selle kasvatuse osas nii puuse pannud, et karju appi.
Nimelt oleme me praegu Pärnus, Viiking spaas. Mulle väga meeldib Mari igasugustesse kohtadesse tuua, kus tal põnev ja tore oleks aga paraku on praktika näidanud, et temaga kuskile minek võrdub 40% lõbutsemist, 10% talle järgi jooksmist, 20% “EI TAHA” karjumise kuulamist ja 30% seda, et mina nagu paha hais tal järgi käin ja korrutan, mida kõike teha ei tohi.
Ma isegi kahtlustan, et ma tean, millest see “jama” tekkinud on. Vaadake, Mari ju ei rääkinud pikalt üldse ja seetõttu võtsingi ma teda nagu titte, kes nagunii aru ei saa, mis ta teeb. Kogu aeg mõtlesin, et no kui rääkima hakkab, küllap ma siis talle seletan, et miks ei tohiks nii käituda ja küllap ta siis ka aru saab. Aga saab siis või? Oh ei.
Näiteks eile jõudsime kohale, Mari nägi, et meil on ujumisrõngad ja trikood kaasas, juubeldas rõõmust ja hakkas ennast kohe paljaks kiskuma, et tavai, nüüd lähme ujuma! Meil oli aga plaan tegelikult enne asjad lahti pakkida ja sööma minna, alles siis ujuma. Mari läks mega närvi. Loopis asju, kiskus ennast ikka alasti, näpistas mind ja nuttis ukse juures nagu segane, et tema nüüd ujuma ei saa. Ma põlvitasin tema kõrgusele, vaatasin talle silmaauku, rääkisin, et enne käime söömas ja siis lähme ujuma, tuleb ainult natukene oodata. Arvate, et ta mind kuulas? Oh ei. Ta nuttis “issssiiiii!” ja klammerdus oma rõnga külge nagu ta oleks parasjagu uppumas.
Söömas käisimegi nii, et Maril oli rõngas kaasas, sest no ma ei jõudnud seda seakisa ära kuulata, rõngaga koos oli ta vähemalt vakka.
Siis hakkas söömise trall. Ainuke, mida ta soovis olid krõbinad piimaga. Nagu… mitte just kõige toitainerikkam, aga kuna ta oli selleks ajaks päev läbi keeldunud midagi suhu pistmast (vähemalt minu silme all mitte), siis nosiski Mari oma magusaid helbeid. Tundsin ennast selleks ajaks juba 90dat korda nagu maailma kõige läbikukkunum lapsevanem. Noh, vähemalt sõi.
Möödus 15 minta, sõime ära ja siis sain ma juba 91dat korda ennast suure läbikukkujana tunda. Mari kõndis meist kaks sammu ees, kui tuppa tagasi tulema hakkasime. Ühel hetkel hakkas ta jooksma ja jooksis nurga taha, kust tee läks kaheks. Esimesena jooksime välisukse juurde, seal teda polnud, siis läksime teisele poole, seal KA polnud. Küsisime juba inimestelt, et kas nad on väikest tüdrukut näinud. Öeldi, et nagu nägime jah, aga kuhu läks, ei tea.
Ma olin juba mega paanikas ja kujutasin ette, kuidas ta on röövitud ja ta organeid mustal turul parseldatakse, või on ta hoopis ära uppunud??!?! See oli nii haige tunne, kuigi ta oli reaalselt minuti mu silma alt kadunud olnud, aga no KUS TA SIIS ON?! Just see hetk, kui ma olin valmis hakkama mööda kõrvalolevaid treppe üles jooksma, et sinna vaadata, kuulsin ma summutatud “emme?” hüüdu ja mingit koputamist. Saate aru, Mari oli lifti seisnud ja uksed läksid kinni, tema rahumeeli seisis seal. Nutma ta ei hakanud, koputas niisama ja hüüdis mind.
Kui uksed lahti läksid, siis ta oli nii õnneliku näoga, nagu ta oleks just miljon eurot võitnud. Aga eino hoidku taevaisa selle eest, et ta kenasti siis sõna kuulaks ja ei jookseks mu eest minema. Mkkmmm. Selles suhtes, et lõpp hea, kõik hea. Vähemalt saime kätte. Aga mul on tõesti sellest kopp niii ees, et tahaks ju Mari igale poole viia ja temaga lustida, aga lõpptulemus on ikka see, et õhtu lõpuks vannun ma endale, et no NEVER EVER ei lähe ma enam mitte kuskile selle väänikuga….kuni järgmise korrani.
Ma ei tea isegi, mis selle postituse point on. Ehk see, et kinnitada teile, kes te ennast ka mõnikord sellel alal läbikukkununa tunnete, et noh, ma tunnnen ka. 99% Mari öeldud lausetest on “EI TAHA!” ja midagi ta süüa ka EI TAHA, ja mõnikord EI TAHA ta, et ma teda puudutangi ja kohe kindlasti EI TAHA ta, et ma teda riidesse paneksin. Küll aga tahab ta kümne tuule poole jeehat panna, oma õde musitamistega üles ajaga ja mind ahastama ajada.
Pidevalt näen, kuidas inimesed käivad oma kolmestega kuskil teeõhtutel ja kinodes ja jumal teab, mis kunstimuuseumites. Ma hea meelega käiks ka, aga see koht peab olema a)kinnine, põgenemisvõimalusteta, b)koht, kus on okei, et mingi inimene täiest kõrist kriiskab, c) kus saab süüa anda ootamatute raevuhoogude leevendamiseks, kui asjad ei lähe nii, nagu madaam tahab d) mingit nurgakest, kus ma ennast ahastusest oksa tõmmata saaks. Tundub, et järgmisena lähme Mariga vanglaekskursioonile :)
Lihtsalt naljakas, kuidas lapsed mõnikord on nagu väiksed deemon-Hitlerid ja siis teine hetk tulevad näitavad raamatust mulle varest, ütleb “klaa-klaa” (kraa-kraa) ja teeb mulle põse peale musi ja viib ise Lende mähkme prügikasti ja toob titale pepukreemi. Nagu klassikud ütlevad: arenemiseruumi on.
Et siis… kuidas teil see lastega kohtades käimine välja kukub?