Nonii, olengi nüüd 27-aastane. Loomulikult mingit teistsugust tunnet pole, samasugune päev, nagu paljud teised. Aga seda ikka heas mõttes, et täna saab head sööki süüa,, ning heade sõprade ja perega koos aega veeta.
Ma ei karda vananeda. Üldse ei karda. Ma ei saa isegi aru nendest, kes seda pelgavad. Võib-olla on asi selles, et mul ei ole seda tunnet, et appi appi, aastad lähevad ja ma pole ikka veel teinud seda ja teist. Või saanud veel lapsi või veel abiellunud või jumal teab mida. Ma olen seda kõike teinud. Ma olen tundnud maailma kõige suuremat armastust, mis saab teise inimese vastu olla, kes pole sinu südame all kasvanud. Mul on õnn olla emaks kahele lapsele. Ma olen abielus universumi parima mehega ja mu päevad on täis naeru, nalja, häid sõpru ja veiderdamist. Ma ei oska lihtsalt mitte midagi muud tahtagi.
Seega ei ole mul vahet, kas ma saan täna 27 aastat vanaks, või võiksin ka saada 37 aastat vanaks. Mind lihtsalt ei huvita. Elu on sama ilus ikkagi.
Ma olen pigem hämmingus, et kuidas ma JUBA oma elus sinna punkti olen jõudnud, et kõik kuidagi nii klaar on. Ma eeldasin kunagi tiinekana, et ma ei abiellu kunagi ja et ma ei taha iial lapsi saada. Ma kujutasin ette, kuidas minust saab mingisugune sassy ajakirjanik või jurist nagu Ally McBeal, ning kuidas ma käin erinevate kuumade meestega kohtamas ja olen maailma kõige tahetum ja seksikam naine Tallinna linnas, kes teeb iga päev midagi uut ja huvitavat.
Põhimõtteliselt ega ma palju mööda ei pannud. Ma olen päris sassy ja elan ikka päris huvitavat elu. Näiteks täna sittus Lende kahe diivanipadja vahele ja ma pidin sealt vahelt peoga vedelat ja kollast sitta välja kühveldama. Seda ma enne teinud ei olnud, seega uus ja huvitav!
Iga aasta on juurde toonud midagi uut ja huvitavat, seega ei jõua ma ära oodata, mis vägitegusid ma 27 aastasena korda saadan. Jumal tänatud, et ma kuulus muusik pole, muidu oleks see see aasta, kus ma ennast mättasse löön või niisama maha suren. Muidugi teine variant on elu peale solvunud olla, et misasja, ma polegi piisavalt kuulus ja edukas, et see aasta susse püsti visata?!
Mul endal on isiklikult tunne, et ma lähen iga aastaga normaalsemaks, seega tasub pilku peal hoida, ehk on just see aasta selleks aastaks, mil minust normaalne inimene kasvab? Pöidlad pihku!
