Tahtsin tegelikult täna lahata poole aasta tagust postitust fotograafiast, mis ma kunagi kirjutasin. Noh, et mida ma arvan sellest teemast siis, kui ma päriselt ka asjaga tegelenud olen, mitte niisama arvamuse põhjal kaagutan, nagu eelmine kord. Aga hoopis tulin mina netti ja vaatan, et paljud blogijad kirjutavad blogimisest.
Algas see ots vist Merjest, kes leidis, et blogimine on nõme, siis kirjutas Ebapärlikarp, et ta ei arva üldse midagi, ainult seda, et mul vist ei oleks tohtinud kolm aastat tagasi blogiauhindade korraldamise ideed tulla, sest ma olen ise ka blogija (st ma ei tea, kas ta seda arvas, ma ei saanud eriti postitusest aru, kes tahab lugege ise). Noh, ühesõnaga veel mõned blogijad tõid siis välja, et miks nad blogivad või kas see on siis see vana hea blogimine idiootidele või mitte.
Olles ise 12 aastat bloginud, oleks vist narr arvata, et ma sellest teemast kunagi rääkinud poleks, aga ega küll küllale liiga ei tee.
Minul ei ole piinlik öelda, et ma olen blogija. Miks peaks? Mu blogi on mulle andnud absoluutselt kõik, mis mul praegu on. Kohe päris ausalt. See toob mulle leiva lauale, see annab mulle ja mu perele võimaluse elada paremini, kui ma kunagi isegi unistanud olen. Ma saan oma blogist alati head nõu, tuge, lohutust ja julgustavaid sõnu, kui mul peaks vaja minema. Ja mis kõige lahedam, tänu blogile saan ka mina teisi aidata. Mul on kontakte igasuguste erinevate asutustega ja firmadega ja inimestega, kellega koos saab ära teha suuri asju. Lahedaid asju. Ilusaid asju.
Ma toon teile sellise näite – kunagi, eelmises suhtes, olin ma mega sitt naine. No kohe ikka väga sitt naine. Ma ei tulnud selle peale, et suud õigel lahti teha, ma ei osanud rahulikult oma mõtteid väljendada ja meie suhte lõpuaasta oli rohkem tülitsemine, solvumine ja kaklemine, kui midagi muud. Ja ma ei osanud näha enda süüd. Ma ei osanud näha, et tegelikult oleksin võinud mina teisiti käituda. Ja ma võib-olla polekski kunagi saanud ennast niimoodi analüüsida, kui mul poleks võimalik lugeda enda postitusi sellest ajast ja lihtsalt enda tundeid ja mõtteid nn lahti harutada. See oleks jäänud lihtsalt minevikku, ma oleks lihtsalt öelnud, et ah, me ei sobinud ja ma oleksin lihtsalt leidnud uue mehe, kellega samasuguseid vigu teha. Selles suhtes, et muidugi polnud asi vaid selles, et ma ei osanud emotsioone kontrollida ja normaalselt sõnadesse panna enda mõtteid, aga see mängis siiski suurt rolli. Ja ühel hetkel ma sain sellest ise aru, just tänu iseenda kirja pandud sõnadele.
Ma hakkasin mõtlema. Ma tunnistasin enda vigu ja tegin vastavad muudatused. Enam ma selline ei ole. Eks ma mõnikord olen võib-olla ikka sitt naine. Aga lihtsalt teistmoodi :D Näiteks võin ma praegu siia kirja panna, et ma mõnikord valetan Kardole, et mul on talle saladus ja kui ta pahaaimamatult mulle lähedale tuleb, et ma talle kõrva sosistada saaks, lasen ma talle kõrva röötsu. Äkki ma loen seda viie aasta pärast ja lõpetan siis oma abikaasale kõrva röhitsemise, kes seda teab.
Ilma blogita ei oleks mul Triinut, ei oleks ühtegi naist naistejuttudest, kellest mõnda pean ma enda väga heaks sõbraks, ei oleks Kerlit ja Mikku, ei oleks Mariliisi, ei oleks Krislynit, ei oleks Kätat, ei oleks Maarjat, ei oleks… issand mul ei oleks mitte kedagi! Ok, suure tõenäosusega oleks mul lihtsalt mingisugused teised inimesed, aga praegu on minu parimad sõbrad minu ellu tulnud väga konkreetselt tänu blogile. Ja proovige nüüd keegi öelda, et see ei ole väärtus iseenesest. Leida enda kõrvale inimesed, kellega sa tunned klikki, kellega sul on koos tore ja kes sind naerma ajavad ja alati olemas on.
Te ei kujuta ette, kui palju kordi on mulle öeldud, et küll sa kahetsed, et sa oma elu oled internetti üles laotanud. Oh sõbrakesed, aga mida mul on kahetseda? Et ma olen jaganud oma kõige sügavamaid kurbushetki ja kõige ülendavamaid rõõmsaid momente? Oh ei! Tõesõna ei kahetse. Ja no loomulikult ei ole ma nendel hetkedel mõelnud, et oh, panen selle kirja, äkki saan kuulsamaks vms. Ma kirjutan, sest see on minu olemus. Mulle meeldib kirjutada. Mul on palju kergem panna asjad kirja ja siis ehk päris elus neid sõnu välja öelda. Mulle meeldib, et mul on enda netinukake, kus ma saan olla mina ise. Ja praeguseks on kujunenud nii, et mina ise olengi Mallukas. Blogija Mallukas. Ei, mul ei ole häbi. Ei, ma ei kahetse*
Kui ma meenutan tiinekaiga ja varaseid kahekümnendaid, enne Mari. Enne Mallukas olemist, siis… mul on raske seda kirjeldada. Jah, ma olen alati olnud hästi jutukas ja nii, aga samas kui ma töö kaudu käisin kuskil seltskonnaüritustel jne, siis ma tundsin ennast alati nagu mingi tropp. Kedagi ma ei teadnud, keegi minuga rääkima ei tulnud, nagu mingi suvaline tühi koht. Ja mitte, et ma unistakski sellest, et ma astun kuskile seltskonnaüritusele ja Koit Toome mulle kaela langeks, vaid lihtsalt tekkis nagu selline teadmine, et noh. Kes ma ka siis olen? Ok, olen Naistelehe ajakirjanik, aga siis? Kes see ikka nii väga minu sõber olla tahaks.
Ja siis ma hakkasin blogima. Ja seda hakkasid lugema jumala võõrad inimesed. Ja muudkui rohkem ja rohkem ja rohkem ja rohkem. Ja siis ma avastasingi, et ikka on küll neid, kes minu sõber olla tahab. Isegi, kui ma mõnikord olen nõme. Isegi, kui ma mölisen asjadest, millest ma essugi ei tea. Isegi, kui ma räägin ausalt enda tunnetest ja kiiksudest. Alati. Alati olemas mingi tuhat inimest, kes on valmis mulle appi tulema, mind ära kuulama, mulle hüva nõu andma. Reaalselt… Kui see pole MIDAGI, siis no ma ei tea. See on lihtsalt mega lahe.
Lisaks sellele kogukonnale, kes mu ümber on tekkinud (nii päriselt, kui virtuaalselt), keda miskipärast tembeldatakse jüngriteks, soovitan mina edaspidi rohkem viitada, kui sõpradele. Selles suhtes, et kui keegi ütleb teie sõbrannale, et kle sa oleks paks tont ja sa oma sõbranna kaitseks välja astud, siis vaevalt, et sind su sõbranna jüngriks kutsuma hakatakse eks. Aga näed, minu fänne kutsutakse nii. Hehe, ma just ütlesin “fänne” nagu ma oleks mingi Beyonce.
Mina võtan enda lugejaid kui oma sõpru. Kuidas ma saakski mitte võtta, kui tänu lugejatele on mul leib laual. Tänu lugejatele saan ma tegeleda oma armastatud uue hobiga, tänu lugejatele… kõik tänu lugejatele. Ma kõlan praegu nagu mingi vend, kes on võitnud Nobeli preemia ja tänab oma perekonda ja jeesus kristust, aga tõepooolest.
Ma vaatan oma kodus ringi ja pmst KÕIK asjad on saadud tänu blogimisele. (Kerjamisega, nagu inimestele öelda meeldib :D) Diivan, laud, lamamistool, vaip, laud, toolid, kummut, arvuti, pildid seintel…Issand, isegi riiulid pani seina ühe blogilugeja mees (tsau Mariliis ja Taavi!) ja seinugi aitasid värvida blogilugejad. Ma olen vist samm sellest kaugemal, et blogilugejad mulle sööki külmkappi tooma hakkaksid, kuigi täna tõi mulle üks sõbranna (leitud läbi blogi) beebidele pildistamiseks propse ja enda küpsetatud leiva.
Enamik mu sissetulekust tuleb sellest, et firmad saadavad mulle asju proovimiseks ja maksavad mulle selle eest raha, et ma neid teile ka näitaksin ja oma avamuse avaldaksin. On see kehva töö või? Minu meelest ei ole, täitsa tore on. Ja praegu on elu läinud nii kaugele, et tänu blogile on mul võimalik terve perega koos kodus olla. Ok, üks käib aeg-ajalt lasteaias, aga kui tal on näiteks lasteaiavabad päevad (mida ma saan TÄNU BLOGILE teha siis kui ma ise tahan) oleme me kõik koos kodus.
Seega. Kui ainult idioodid blogivad, siis ma olen hea meelega see idioot. Ja suured tänud teile, kes minusuguse idioodi heietusi lugeda viitsinud on, sest te olete mulle andnud KÕIK, millest ma unistanud olen. Välja arvatud maja soojustus, selle võiksite ka veel anda (nalii). Isegi need, kes käivad siin kemplemas ja taidlemas, isegi teie annate mulle üht koma teist. Nimelt on mul reklaamifirmaga leping ja mu blogil peab olema kuus teatud arv klikke, et meie leping püsiks. Nii et kui sa tuled siia kirjutama “mallukas on tont” olen ma juba mingi viis klikki kotti visanud ja jälle elan vähe paremini. Tänks!
Naljakas tsitaat oli Merje blogis: “Nüüd on jälle blogiauhinnad ukse ees ja ma tunnen, et blogimine on nii idiootne. Kõik blogid, mida ma loen, on lihtsalt idiootsed. Mingid tähelepanuvajaduses vaevlevad inimesed, kes müüvad maha kogu oma perekonna privaatsuse ja eraelu, et kõik neid vaataks.”
Ma pole midagi maha müünud. Mul pole sellist metsikut privaatsusevajadust lihtsalt kunagi olnudki. Kardol ka pole. Marist ja Lendest ma ei tea midagi, aga arvestades seda, et iga jumala kord kui meile külalised tulevad, kisub Mari püksid maha ja jalgu hargitades maas uppis on, siis ega tal ka vist suuremat sorti häbitunnet ole. Ämmal on ka suva, ei ole ta mulle kunagi öelnud, et ära nüüd minust küll kirjuta. Ainuke, kes on palunud endast mitte kirjutada on mu ema ja seda palvet olen ma täitsa hästi vast täitnud ka.
Eks see olene suuresti inimesest ka. Igaühel on need privaatsuse piirid erinevad. Aga Merje blogi põhjal tundub mulle, et issand, privaatsus ja eraelu müüdud, appi kui õudne. Aga no jumala eest, mis vahet seal on, kas ma elan seda elu ilma seda netis jagamata või mitte? Elu on ju ikka sama. Ja ma teen laias laastus samu asju, mis kõik teisedki. Seega ma ei tea, mis ma oleks võitnud, kui ma poleks oma privaatset elu teile siin jaganud. Küll aga ma tean, mida ma oleks KAOTANUD, kui ma poleks seda teinud.
Pohhui, pikk jutt, sitt jutt! Ma pean nüüd pesema minema, pole siin aega enam oma intiimseid mõtteid teile jagada. Aga kui teil on mõtteid blogimisega ja minu blogist ja üldse blogindusest, siis kuulan hea meelega. Mis blogisid te loete? Miks? Mis on blogid sulle üldse andnud? Ja päeva küsimus, kas blogimine on idiootidele :D?
*Hehe, ok, ma olen teinud asju, mille pärast mul on häbi ja mida ma kahetsen ka, aga seda saavad vist kõik oma elus millegi kohta öelda. Meie erinevus on vaid see, et mina olen oma lollused üles kirjutanud. Aga see on jällegist kah see, et mis tehtud, see tehtud. Saan ainult käed tõsta, süüd tunnistada ja edaspidi normaalsem inimene olla, eks.
Siiralt ja armastusega,
staarblogija Mallukas
(vähemalt pole ma see eit, kes pintsel allpool augus maale joonistab, it’s something!)
PS! Igaks juhuks peaks vist mainima, ei ma ei arva, et ükski teine blogija, kes samal teemal juba kirjutanud oleks, VALESTI arvaks, et keegi ei kardaks jälle “blogisõja” algust. Minu arvamus on minu oma ja teistel nende enda oma, elud/arvamused/persed ja muud sellised asjad on meil kõigil erinevad.