Lasteaias oli selline fraas tihti käibel: “Kes teisele ütleb, see ise on!”. Naljakas, aga tundub nii, et see ei kehti mitte ainult sellises eas, vaid kuni lausa surmani välja. Tegelikult on tõepoolest nii, et kui keegi sind väga häirib, ja lausa nii palju häirib, et sellest mingi teema tõstatada, on suures plaanis probleem peidus sinus endas.
Näiteks ma võin ausalt öelda, et minus tekitavad ebakindlust ja skeptilisust inimesed, kes on alati rõõmsad ja positiivsed ja kes kirjutavad kirjade lõppu “päikest!”, aga tagasihoidliku eneseanalüüsi põhjal oskan öelda, et ju ma olen kade. Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kelle kohta öeldakse, et kuule, kas sa seda mega toredat ja sõbralikku Mallukat tead? Pigem kuulevad mu sõbrad tihti: “Issand, sa suhtled selle Mallukaga? Tegelikult ka või? Kas ta on päriselus sama shlong kui kirjapildis?”. Ma tahaks ka olla see tore ja sõbralik ja seltskonna päiksekiir. Kahjuks siis, kui su hääl meenutab nohust Robocop’i ja su naljad on enamasti allapoolevööd ja sama labased, kui ee… Mallukas…siis on raske vist üldsusele nii laias laastus peale minna.
Ja no eks ma olengi mõnikord douchebag. Mul on mingi totaalne mölapidamatus ja ma ütlen mõnikord nii kohatuid asju. Ja mõnikord ma teen kohatuid asju. Võiks nagu piinlik olla, mõnikord ongi, aga enamasti mõtlen ma, et mis seal ikka. Me kõik paneme mõnikord mööda. Ja olenemata sellest, et mulle on heidetud ette “ära tõusmist”, ei arva mina sugugi, et ma kuidagi erinev inimene oleks, kes ei eksi kunagi. Ma just arvan, et kuna me KÕIK paneme mõnikord mööda, siis võin mina ka. Just nagu kõik teised inimesed.
Ma ei taha seda teemat üldse kommenteerida, millest ma südantlõhestava laivi tegin, aga natukene vist peaks. Lihtsalt nii palju, et öelda, mis mul hingel on. Ja selleks on see, et minu emotsioonid ja minu tunded on alati päris. Nagu meil kõigil. Ja kui nad mu sisse ära ei mahu, siis ma panen nad siia kirja või teen video või tihun Kardo süles nagu titt, või helistan Triinule ja nutan nagu titt või… Ühesõnaga elan oma asjad kuidagi välja. Ja see, et keegi saaks arvata, et mu video oli kaalutletud, see tundub lausa naeruväärne.
Mis inimene saaks arvata, et teine istub kodus ja mõtleb, et ohhoo, kle mul ülihea mõte, teeks mingi video, kus ma nutan! See oleks kindlasti mega popp! Ja siis hakiks sibulat ja mõtleks enne nälgivates Aafrika lastest ja kukuks muudkui laivima. Sest…sest. Ee.. Ma ei oska isegi mõelda, miks keegi nii teeks. Sotsiopaadid ehk. Okei, mõned inimesed vist oskavad, aga seda tuleb nende käest uurida. Mina tahtsin niisama teha videot, kus ma natukene enda poolt seletan, aga kogemata valgus silmade kaudu pool kehavedelikku välja :D #ups
Ma päriselt ei arvanud, et ma laivis enam nutma hakkan, sest ma nutsin juba enne diivanil, vannitoas, voodis looteasendis, kohvi keetes ja üldse hakkasin ma arvama, et mul on tekkinud mingi hirmus haigus, mille tagajärjel mu kõik kehamahlad silmade kaudu välja pahisevad, aga ma siiski eksisin. Mul oli veel poole liitri jagu pisaraid “varrukas” ja need jäänused end videos välja pressisidki.
Ja ma ei nutnud, sest minu ego oleks haavata saanud. Vaid pigem kees mu sees üle see kogu konflikt, süütunne selle vaese ema eest, kurbus, et ma oma oskamatusega mingi sellise värgi kokku keerasin ja tegelikult ka selline pahameel, et ma olen olnud nii loll ja arvan, et mu sõbrad on need, kes nad tegelikult ei ole. Ma polnudki tegelikult nii ammu nutnud, aeg-ajalt peab inimene ju sedagi tegema. Kas just laivis… Aga no, ka seda juhtub.
Aga rohkem seda teemat pole vast mõtet puudutada, sest see läks igati nii üle käte. Aga kui ma arvasin, et nüüd ma ei tihka üldse enam titapilte teha, veelgi enam, sellest kurikuulsas pärjas, siis tegelikult juba järgmine päev tuli imenunnu Desiree (tsekka siia) ja just pärjaga pilt on selle ema üks lemmik. See tõestab vast seda, et maitsed ON erinevad ja kõik asjad ei saagi kogu maailmale ühtmoodi meeldida või mitte meeldida. Minu jaoks on peamine see, et vanemad rahule jäävad ja saavad pilte veel aastaid hiljem heldinult vaadata. Muu väga ei loe. Seda niikauaks, kui “targemad” oma tõekuulutamise iseendale jätta suudavad.
Igatahes ma olen tänulik kõikidele, kes ei pidanud paljuks mulle toredaid kirju kirjutada ja kõiki, kes normaalsete argumentidega minu kaitseks välja astusid. Selline toetus enda lugejatelt on nii armas ja kui ma OLEKS üks nendest, kes paneks kirjade lõppu “päikest!”, siis ma kirjutaks teile ka siia, et te olete mu päiksekiired või midagi säärast. Küll aga ma palun siiralt, et sellist suvalist plähmimist ei oleks. Selles suhtes, et pole vaja kedagi inetute sõnadega sõimata, sest noh, kes teisele ütleb see ise on.
Aga teate, vahelduse mõttes oli nii hea ennast tühjaks nutta. Millal teie viimati nutsite ja miks?
See pilt annab mulle elava ettekujutluse, milline ma vanaemana välja näen :D Aga ikka meeldib! Pildil siis mina ja Maigret, enne suure M’i show salvestust.