Googeldasin täna paari küsimust, mis mul seoses lapse kasvatamisega on (ja mul on neid palju!) ja jõudsin sellise leheküljeni nagu tarkvanem.ee. See on päris lahe lehekülg, kus igasugused eksperdid vastavad enimlevinud küsimustele ja seal on ka koostöös lastega tehtud vahvaid videosid. Ühesõnaga vaatasin mina seda videot:
Selle teemaks on siis lapse pingutuste märkamine ja tunnustamine. Muidugi seal räägivad kaasa päris suured lapsed, aga no laps on laps. Kes viitsib, siis vaadake ise, millest seal täpselt juttu, aga mina jäin küll mõtlema. Minu lapsed veel ise taotluslikult mulle küll mingeid pilte ei oska veel NIIMOODI joonistada, et keegi mulle ligi kalpsaks ja ütleks: “Emme, ma tegin sulle pildi!”. Kui see päev tuleb, siis ma vannun, et ma selle ära raamin! Aga sellegipoolest jäin ma mõtlema, et kui palju ma tunnustan asju, mida Mari teeb ja teisalt kas on võimalik kedagi ka üle tunnustada?
Näiteks kui Mari alles õppis potil käima, siis ma iga jumala kord kiitsin teda, kui häda potti tuli. Siis hakkas ta juba ise vetsus käima ja alguses kiitsin ma seda ka, aga mingi hetk lõpetasin ära. Selles suhtes, et kaua ma ikka inimest sellise asja eest kiitma peaks? Või kiitma, kui ta teeb midagi iseenesestmõistetavat? Kas on võimalik üle kiita?
Ma arvan, et mul selle tunnustamise vähesusega probleeme pole, sest ma kiidan Mari vist küll absull iga asja eest, mida ta teeb. Küll on ilusti värvitud pilt, küll on tubli laps, et aitab emmel asju koristada, aitäh, et sa selle asja emme eest issi kätte viisid, aitäh, et sa titale mänguasja andsid. Me lausa aplodeerime iga kord, kui siin majas pusle valmis saab!
Samas Mari annab mulle ikka aeg-ajalt märku, et halloo, vaata mis ma tegin! Paluks aplausi või midagi! Näiteks siis, kui ta ise titale midagi annab, siis ta kiikab alati, et kas ma ikka nägin. Või kui ta pliiatsid enda järgi karpi paneb, siis tuleb annab selle ikka minu kätte, mitte ei pane riiulisse.
Lastele hirmsasti meeldib kui neid kiidetakse, see motiveerib neid täiega. Näiteks kui ma palun Maril midagi tuua, siis ta mõnikord vastab: “Ei tahaaaa-aaaa-aaa!”. Aga kui ma oma soovi sõnastan sellisel toonil, nagu ma oleks jube elevil ja õnnelik ja räägin, et oh sa jessukene, Marikene, too emmele see pult, sa oled siis MAAILMA KÕIGE TUBLIM LAPS, jeeeee!!!! siis ta alati võtab vedu ja ikka toob mulle selle puldi.
Üldse see kiitmine motiveerib vist kõiki, mitte ainult lapsi. Ikka täiskasvanuid ka.
Pildil lillemeres Lende, sest Maril on peal periood, kus ma ei tohi teda eriti pildistada :D
Aga need lugejad, kellel suuremad lapsed. Kuidas teie neid tunnustate ja kiidate?