Triinu kirjutas just ideid, et mida valentinipäeval teha. Me ei tee arvatavasti midagi, sest meil on nii palju lapsi, et halb hakkab. Eeldatavasti mingisuguse lillekimbukese ikka vast saan, neid siin majas ikka aeg-ajalt kingitakse. Näiteks eile oli Kardo lasteaiast tulles toonud mulle kimbu pikki, roosasid roose ja ma panin seda tähele umbes kell 4 õhtul #ups.
Ühesõnaga, mingisuguseid dinnereid ja spaasid meil vist olema ei hakka, kui me just koos lastega ei lähe. See oleks ka päris tsill, aga siis peaks mingi teise paariga koos minema, kes näiteks tund aega lapsi vaatab, kui meie sööme. Eelmine kord sparestos oli küll väga haige – Mari käitud nagu metsaline, mistõttu kallis toit tuli lihtsalt sisse kühveldada, veega alla loputada ja siis Mari taltsutama joosta, et ta teistele pinda ei käiks. Seekord ei aidanud isegi telefonist tunud Maša ja karu. Hirrr-rrr-rrmus! Aga muus osas on lastega isegi äge trippida ja olla. Enne pole nagu palju lapsega käinud, sest meie aasta isa Kardoke on alati keeldunud ja öelnud, et tema ei taha :D Ja siis ikkagi MINA olen see halb ema eks. Nüüd igatahes näen, et mulle meeldib rohkem, kui mu lapsed mul kaasas ja silma all on. Muidu alati mõtlesin, et ei tea mis Mari teeb ja mida toimetab jne. Ok, ma ei tea, kuidas ma valentinipäevast lastega trippimiseni jõudsin.
Igatahes teen mina see valentinipäev vaid ühe kingituse. Lihtsalt selle pärast, et no olgem ausad, mis nii eriline püha see ikka on, kus sa pressid elu eest kingitusi teha. Kardo saab nagunii minult kogu aeg kingitusi. Jõuab ta vaevalt moka otsast mainida, et oleks midagi vaja, kui ma selle talle juba kingin. Seega ei ole see 14.02 mingi erilisem kuupäev. Ehk paari aasta pärast, kui kuskile kahekesti lähme, oleme romantilised ja teeme kinke jne. Mulle piisab lilledest ja Kardole pole essugi vaja :D
Küll aga olen ma igati selle poolt, kui kinke tehakse nii, et kui sa midagi vaatad, näed kohe, et vot SEE sobiks just sellele inimesele. Ja Kixiku poes ma just seda patja nähes mõtlesin oma sõbrannale, kellega meil on täiega Grei Anatoomia thing ja me alati rääkisime, et me oleme nagu Grey ja Yang (kui leimid me olla saame, eksole :D). Aga ikkagi. Mu sõbranna elab nüüd nii-nii kaugel ja ma igatsen teda iga jumala päev, seega ma panin selle padja talle teele ja loodan, et see talle minu mordat ka aeg-ajalt meenutab.
Üritasin nüüd elu eest meist koos pilti leida, aga me oleme vist nii kõvad eided, et polegi koos pildile sattunud. Pulmapiltidest raudselt leiaks, aga palju naljakam on siia panna hoopis selline pilt:
Pilt on tehtud umbes… eee… 7 aastat tagasi :D Minu esimeses oma üürikas, kus me rahumeeli toas suitsu kimusime (öäkkk :D).
Pildi teeb veel naljakamaks see, et peale mu ühe parima sõbrannakese on siin pildil ka üks tüdruk, keda ma oma sõbraks pidasin, tema juurde kolisin (sest ta elas üksi megasuures korteris ja pidi varsti ära kolima Eestist, et ma oleks saand seda pleissi edasi üürida) ja siis ta tegelikult sebis hoopis mu peika ära :D Vanad head ajad…
Muus osas on ka jube naljakas näha ennast suitsetamas. Ma pole ju pmst aasta teinud ja ei kavatsegi selle rämeda harjumusega enam mingit tegemist teha, thank you very much!
Vot, selline pudru ja kapsad postitus lastest, spast, valentinipäevast, oma armsast sõbrast Petrast ja ühest sindrinahast, kes mu enda silme all mu peiksi noolis :D