Nagu te teate, ma otsisin siin Marile kombet ja kohe, kui ma nägin seda Poivre Blanc kombekat (LINK), olin ma müüdud. Neil asub Tallinna kesklinnas pood, kuhu ma järgmine päev kohapeale läksin ja neid päriselus ka vaatasin. Tundusid mõnusad ja eriti meeldis mulle kirgas värvivalik. Ma olin punase ja kollase vahel, aga kollane siiski võitis.
Mis seal ikka, ostsin ära ja tõin koju. Kodus tegin isegi testi – panin kombeka voolava vee alla, et näha, kas see seest läheb märjaks. Ei läinud. Kes ei usu, siis ma tegin sellest laivi ka, facebookis täitsa saadaval see. Ma olin päris üllatunud, sest kuigi netis pole selle firma kohta eesti keeles pea üldse inffi, siis tõepoolest on tegu super talverõivaga. Eriti just Eestis, kus korraliku lume asemel on maas tihtipeale vesine pläga. Seega, kui keegi praegu seda postitust on sattunud seetõttu lugema, et otsib lapsele korralikku ja kvaliteetset kombekat, siis mina julgen küll Poivre Blanci soovitada. Jah, hind on kõrbe, aga mina arvestasin kohe seda ka, et see jääb ju veel Lendet ka ootama, seega on see kohe mitmeks aastaks.
Muidugi hakkasid kommentaarid kohe pihta sellel hetkel, kui ma kombeka ukselävelt üle tõstsin (nagu armastusfilmides). Ema juhtus külas olema ja lõi ahhetades käsi kokku, et no kes siis sellist värvi kombeka ostab ja kuhu sellisega üldse minna. Siis sain selle täna hommikul Marile selga, viisin ta lasteaeda ja tegin maja ees ühe väikse pildikese ka, sest ilm oli nii hall ja sombune ja Mari oli nii erekollane, nagu mingi tillukene päiksekiireke. Minu meelest on just nii lahe, et ta selline värviline ja erk on. Kui paljud meist vanemana sellist tooni välja kannaks, mina vist mitte :D
Ja kohe hakkas kah… “Noh, mis sa arvad, kaua see tal puhas püsib?” küsis sõbranna naljatades. Üdini aus olles viskus ta juba enne väravast välja saamist korraks põlvili, sest ta taipas, et issi ei tulegi kaasa ja see vääris korraks pettunult maha viskumist. Seega jah, 100% puhas püsis see nii kaua, kuni me toas olime! Aga ma ei saa aru, et… mis siis? Ma ju viin ta ainult lasteaeda, kas seal ei tohi natsa musta kombega olla?
Juba kui ma kompsi otsisin, siis soovitati, et lasteaeda ikka trööpamiseks mingi odav ja räbalam, linna peale ilusam ja uhkem asi. No ma ei tea, ta käib ju lasteaias nii tihti ja seal mängitakse iga ilmaga väljas. Ma tahaks, et tal seal soe ja kuiv oleks. See oleks sama hea, kui et meie ise käiksime tööl mega nartsudes, peaasi, et tiss ja tuss ei paistaks, mingi vana räbal käib ju kah. Aga korralikud riided võtame siis välja, kui mees restorani viib või sõbranna külla kutsub. Muidu ju suva, võib igast kaltsudes olla.
Muidugi ma olengi enamuse ajast suht suva kaltsudes ja lähtun kriteeriumist, et mingid osad võiks kaetud olla, aga tiss võiks võimalikult ligipääsetav olla. Aga noh, ega mina just kuskil õues külitamas ka ei käi. Kui siis ainult üle talve ja kivi all :D
Pildil tibukollane Mari lasteaia ees. Nagu näha, siis põlv on vähe sopane juba :D
Kui ma talle aeda järgi läksin, siis ma kujutasin juba ette, kuidas kombekas on süsimust, aga polnud. Üldse eriti midagi polnud häda. Ma küsisin, et kas nad üldse õues käisid, aga olla käidud küll. Tõmbasin niiske lapiga üle ja ongi puhas. No problemo!
Kuigi Marile oleks uusi saapaid vaja, mingeid … musti või roosasid, siis sobiks mõlema kombekaga kokku. Aga noh, hädavajalik just pole, kuigi praegu igast aled käimas. Ma avastasin, et kõik Mari saapad on mingid head lugejad talle saatnud :D Eelmised olid Kuomad ja nüüd Vikingud, päris lahe, aitäh takkajärgi :D!
Üldse mulle tundub, et inimestel on mingi üldine… mustuseparakas. Appi – saab mustaks! A mis siis kui saab? Kas me peaksime siis kõik ainult musta riietuma, sest muidu saab mustaks? Ja kas see must saab siis vähem mustaks, kui värvilised asjad? Minu loogika ütleb, et kõik määrdub samamoodi, aga peidetud plekiga on justkui uhkem käia kui avalikult rokase lapsega.
Mul on teile uudis – lapsed ongi rokased.
Vähemalt minu omad :D
Pildil rokane Mari ja hullupilguga mina.