Kuidagi nii mõnus on olla.
- Tundub raske uskuda, arvestades seda, et pool meie elutoast on täis ahjukive, keset tuba on maast laeni kilesein ja siin pool kileseina on kõik meie elutoamööbel. Lisaks on terve maja kaetud mingisuguse kleepuva pigilaadse kihiga, seda küll õnneks rohkem alumisel korrusel. Kõik on lihtsalt nii-ii-ii segamini, aga hea on selle juures see, et olukord on nii jube, et ei tekita isegi tunnet, et peaks äkki koristama. Mis ma enne ikka koristan, kui kõik valmis saab!
- Hääl on endiselt ära ja köha on nii suur, et ajab öösiti lapsegi üles, kui ma hobuse kombel rögistan, aga mis seal ikka. Kui köhin, järelikult olen veel elus.
- Ma suudan järepidevalt ilusaid ja erksaid asju mingite imelike asjadega pessu visata, mille tulemusel rikun ma pooled riided ära. Lohutan end sellega, et meil ongi liiga palju riideid ja ju siis see on taevaisa enda viis praakida välja sobimatud rõivad. Kuigi selle teooria järgi peaksid hävinema mingisugused litsikleidid, mitte Lende uued kollased püksid. Ja noh, tegelikult mul polegi enam litsikleite. Ma olin nii mitu rõivanumbrit tagasi litsirõiva peal väljas, et isegi suure tahtmisega ei saaks neid enam selga suruda, mistõttu on need uutele jahimaadele rännanud. Ja kui nad juba räbalateks pole kantud, hõõrub keegi ööklubis oma poolkõva shlongi nende kleitide vastu tänase päevani.
- Pea natukene valutab ja mul ei valuta pea tavaliselt mitte kunagi. Ise kahtlustan, et olen mingi väiksemat sorti arteri peas katki köhinud.
Pildil Raua uus raamat ja minu arvuti, mis on Mari poolt korraliku “jäku” tuuningu saanud.
- Kardo sai uue arvuti kätte, mistõttu istub ta hullupilguga oma suure ekraani taga ja vaatab heldinult igasugu tulesid ja vilesid oma uuel arvutil ja mängib mingit mängu, kus ta püssiga vehib. Positiivse külje pealt ei pea ma enam iga viie minuti tagant ta lähenemiskatseid eemale peletama.
- Seevastu Lotte köha on lõpuks kadunud ja uuel nädalal saame temaga siis esimest korda koertekooli väisata. Ka mina lähen muuseas neljapäevast kooli – fotokooli! See on tore ja põnev, kuid samal ajal tekitab mulle natukene muret, et issand-issand, niigi on ju nii kiire. Aga fotokool kestab ainult kaks kuud ja on kord nädalas. Koertekool kestab nii kaua, kuni Lottest inimene saab.
- Mu jaanuarikuuks antud lubadustesse kuulus ka Mariga trenni minek. Vaatasin siis, et…Nojah, hakkasin just uuesti kodukat vaatama, et halada teile metsikust ebaõiglusest, et pidada nagu jaanuaris hakkama ema ja lapse balletitund, aga no ei ole seal mingit inffi selle kohta, et avastada, et info on kenasti üleval. Loomulikult toimuvad tunnid samal ajal kui koertekool. Seega hakkab koertekoolis käima hoopis Kardo, Lende jääb ämmaga ja meie Mariga lähme paneme igal laupäeval ühe balleti majja. Mul endal ei ole tegelikult ausalt mingit tungi balletti tantsida, aga ma ei suutnud siinkandis ühtegi tantsulist-muusikalist trenni Marile leida, seega lähme kaeme selle balletivärgi üle. Nii mina kui Mari tundume mõlemad rohkem pigem sellised vennad, kes porisõda ja kulli mängivad, aga no, siin elus tuleb kõigele võimalus anda!
- Tahaks Revalis jumpingut proovida, aga keegi hoiatas mind, et peale sünnitamist võib ennast ootamatult hüpates täis kusta ja nüüd, kusemise hirmus, ei ole ma sinna jalga tõstnud. Kui kunagi lähen, panen igaks juhuks mustad kilepüksid jalga.
- Rääkides sünnitusest, siis mulle meenus just, et ma unustasin JÄLLE oma sünnitusjärgsesse kontrolli minna. Peale Mari sündi käisin seal umbes aasta peale sünnitust. Ise mõtlesin, et kui midagi välja ei ripu ega valuta, ju siis on korras. Oli ka. Peaegu ka ei ripu ega valuta, ju siis on korras.
Pildil Lende maailma uudistamas
- Pole nii ammu saanud pilte teha, et ei jõua ära oodata, millal see tiisikus mu hinge rahule jätab ja ma saan jälle inimesi pildistada, ilma neid leepraga nakatamata. Stuudiotoakese tahaks ka valmis saada. Töödelda tahaks.
Aga ma alustasin postitust tegelikult ju sellega, et elu on lihtne. Mulle täna jäeti kommentaar, et issand jumal, kuidas sa nii palju teha jõuad. Naljakas, sest omast arust ei tee ma eriti üldse midagi. Aga noh, võib ka selle külje pealt vaadata, et tegin silmad lahti, pesin pesu, jõin kohvi, blogisin, tegin natsa tootepilte, tegin ennast inimeseks, käisin linnas, käisin poes, tegin süüa, blogisin uuesti, sõin, maskitasin jalgu, käisin vannis, lugesin Rauda, kirjutasin kolumni valmis, andsin Lendele süüa ja panin ta magama n+1 korda, köhisin kopsutükke – et tundub palju küll. Mulle endale tundub täielik lebopäev olevat, sest Mari on vanaema juures, et ta siin pigi sees koperdama ei peaks ja ilma Marita on kuidagi eriti palju vaiksem see elu.
Et saab pesemas käia, ilma, et keegi tule just siis kustu paneks, kui sa pead pesed ja siis ukse tagant möriseks: “Emmmeee! KAKA!”
Ja saab telefoni kasutada, ilma, et keegi seda käest ära kiskus ja “masha a kau!” nõuaks.
Ja saab rahulikult süüa, ilma, et peaks ühte venda mööda maja taga ajama ja anuma, et no kuule võta ÜKS amps!
Ja Lende saab rahulikult magada, ilma, et suur õde talle väga ootamatult näkku langeks ja “unnuke!” karjuks.
Ainuke asi, mida ei saa, on oma röövikut kaissu võtta ja temaga pulli teha. Praegu pullitab ta oma onuga. Ma tean, sest mulle saadetakse pidevalt pilte. “Mari kastis, Mari onu Üülo sünnal, Mari Rikiga mängimas, Mari söömas, Mari paljalt aelemas”. Ülevaade on kogu aeg olemas. Aga no nii mugav on ühe lapse vanem olla, tundub selline lust ja lillepidu. Ma ei saa aru, miks see nii mugav ei tundunud, kui meil ainult üks oligi.
Pildil mina Lendet kudistamas
Ah kuulge, mis ma siin ikka lobisen. Kell on jälle nii palju ja ma ei mõista, et miks ma magada ei taipa ja kus mu uni ennast täpsemalt peidab. Aga homme lähen ma juuksurisse ja selleks tuleb ikka välja puhanud olla! Ma nägin üks öö unes, et ma värvisin jälle juuksed tumedaks ja kahetsesin koheselt täiega.
Mh, ühte asja tahan veel ruttu öelda. Mul on selline komme kaotada kõik asjad ära, mis mul on. Seega kui ma jälle mõne kõrvarõnga ära kaotan, kannan ma tavaliselt karistuseks erinevaid kõrvakaid. Täna ka.
Vasemas kõrvas must roosike
Paremas pikk ketilaadne kõrvakas – karistus missugune!
Jah. Elu on lihtne. Kõik läheb, nagu ma tahan. Kõik otsused tulevad lihtsasti. Päevad on armastust täis. Külmikus on fantat ja elu on ilus. Lihtne ja ilus.