Eile oli tore õhtu. Tsillisime Kardoga, rääkisime igasugustest erinevatest asjadest ja tegime pulli.
Täna tegin nii, nagu Kardo soovitas. Kui pildistamised tehtud said, siis ei hakanud ma koge meeleheitlikut neid töötlema, vaid tegin paar pilti mõlemale perele nn sneak peek’iks ning kebisin ise vanni. Sinna võtsin kaasa ajakirja “Beebi”, mis tuli sada aastat tagasi välja ja mille oleks võinud minu arust ümber ristida “blogijate eriks” :D Mis seal ikka, tore ju tuttavatest lugeda, aga kuna ma ise kõikide blogisid usinalt loen, siis minu jaoks vanad uudised. Ikkagi oli neid vanu uudiseid soojas vannis vedeledes nii mõnus lugeda.
Mõne aja pärast hakkasin juba nihelema. Kell on palju, õhtusöök tuleb valmis teha, sest Mari tuleb varsti koju ja seega tuleb minul arvutist ka eemale kebida. Seega kippusin ma vannist välja, et netis mõned asjad ära ajada. Kes teab, millal see röövik magama läheb, et jälle asjadega tegeleda.
Eile just rääkisin, et kohustusi oleks vähem vaja, selle asemel panin ennast kirja fotokoolitusele. See on õnneks vaid kord nädalas ja väga oluliselt mu elu see 2.5 tundi nädalas loovutamine ei muuda. Mulle alles täna keegi jättis kommentaari, et ma pildistada nagunii ei oska, et ma võiks selle ära lõpetada. Aga no, ega igast asjast kohe loobuma pea, kui alustades ekspert valmis ei ole. Mulle vähemalt meeldib seda teha ja ma loodan, et need paar kuud “ohverdades” saan ma hiljem võita aega näiteks fotode tühja klõpsutamisest ja rohkemast järeltöötlusest.
Üldse on natukene naljakas see, et meie ühiskonnas on vist kombeks ainult siis sõna võtta, kui midagi halvasti on. Mõneti saan aru, et selline hingelt ära rääkimine teeb enesetunde kergemaks ja aitab edasi liikuda, aga ometi on elu näidanud, et kui ma julgen blogisse kirjutada, et mul on kõik hästi, et ma olen õnnelik ja mul on palju häid ideid ja mu mõtted lähevad lendu ja ellu ja kõik laabub, siis kerkivad pinnale igasugu raisakotkad ja ussitajad.
Need inimesed ongi need, kes kirjutavad mulle, et kle mis sa loll pildistad, sa nagunii ei oska ju. Ja miks sa üldse blogid, see pole ju päris töö. Ja miks sa nii palju arvuti taga oled, sind ootab abielulahutus ja su lapsed vihkavad sind tulevikus! Ja kutsuvad mulle loomakaitse (KAKS KORDA!). Ja uurivad, et kle sa makse ikka maksad, või tuleb sulle maksuamet kaela saata? Või kas ma ikka lapsi piisavalt arendan, et äkki tuleks lastekaitse ka saata? Või et miks mul nii jubedad pikendused on, nii kole on ju! Või et miks ma üldse tahan juua mõnikord klaasi punast veini, see on ju puha alkoholism!
Huvitav, millal inimesed mõistavad, et selline püüdlus mind alla kiskuda, maha tampida ja enesetunnet halvaks teha, näitab mingisugust sisemist probleemi neis endis? Mina pildistan ikka edasi ja võtan loomakaitse vastu ja pakun kohvi ja elan oma elu, koos kõikide toimetuste ja tegevustega. Annan endast ikka parima, et olla igas asjas nii hea kui võimalik. Et jõuda olla olemas kõikidele ja sealjuures leida aega ka endale. Ma proovin ikka aidata neid, kellel abi vaja ja annan endast kõik, et ma selle kõige käigus ei jätaks märkamata oma lähedasi.
Kahju on vaadata neid kommentaare. Mitte, et nad niiväga mulle mõjuks, sest kuna mul deprekat ei ole, siis ei ole mul ka niiöelda nende solvangute idanemiseks vajalikku pinnast, mida nad loodavad. Seega ma loen lihtsalt läbi ja mõtlen, et kahju on noh. Eriti selles valguses, et ma näen oma elu pealt, et mida rohkem negatiivne olla ja külvata negatiivsust, seda sitem hakkab. Korraks ütled kellelegi halvasti, hetkeks on parem ja siis oled oma näkases augus tagasi.
Kui mul deprekas oli, siis ma VIHKASIN neid inimesi, kelle elu mulle ilus tundus. Kes õnnelikud tundusid. Ma ütlen “tundus” sest me ju tegelikult ei tea mitte kellegi teise elusid. Isegi kui nad on su sõbrad, ei tea me, mis toimub nende elus, kui külalised on koju läinud ja päris elu jalaga takka taob. Aga ma ei suutnud lugeda neid blogisid, mis olid õnnelikud, ma ei tahtnud suhelda nende inimestega, kelle elu mulle ideaalne tundus. Ma tahtsin üksi olla ja inimesi sarjata, et nad julgevad olla õnnelikud, kui mina ei ole.
Selle pärast ma nende kommentaatorite ja kaebajate peale vimma ei pea. Soovitan ainult mõelda, et kuidas te ise saaksite õnnelikumad olla ja mis selleks vaja on. Ma päriselt ennast nii tondiks ka ei pea, et tegelikult ka kõike seda vimma ja viha ära oleksin teeninud. Ja-jah, olen minagi teinud vigu ja muud säärast, aga ma ei tea, kas nüüd midagi nii koletut, et päriselt kelllegi oleks põhjust mind südamest vihata? Või olen või? Kes seda teab, loodan siiski, et mitte.
Kahju on mul vaadata ka neid blogijaid, kes annavad kurjadele kommentaatoritele hagu alla. Ala vastates midagi tobedat ja lapsikut, või hakkavad vastu paukuma jne. Arusaadav on mulle see, et kõik asjad olenevad tujus ja muust sajast asjast, olen ju ise ka parasjagu nähvanud ja persse saatnud, kui rohkem kembelda ei jõua. Aga see neile meeldibki. “Eehhee, sain vihaseks ajada/kurvaks teha! JESS!”. Ma seda lõbu enam ei paku, sest üleni kurjad kommentaarid kustutan ära, viisakamas vormis neg. kommentaaridele vastan suht põgusalt. Ja uskuge mind, kui mu ülemus ütles, et Perekoolis on minust kuue leheküljeline teema, kus üks kommentaar on kurjem kui teine, siis võttis palju tahtejõudu, et sinna MITTE vaatama minna. Aga ma ei läinud :D Sest ma olen käinud ja olen lugenud ja asi lõppeb alati sellega, et selline kogus sitta poeb kuskile nahapooridesse ja hakkab seal vaikselt haisema :D Ehk siis kui mul on vähe kehvem tuju, siis ma hakkan neid kommentaare meenutama ja mõtlema, et äkki on neil õigus ja… MÕTTETU!
Nii ma siis ei loe ja see vist ärritab neid ka. Sest nad on ju aega kulutanud, et kirjutada valmis võimalikult haigettegev kommentaar ja siis mina, va värdjas, ei loegi! Siis nad tulevad kõik siia blogisse, panevad neid samu mõtteid siia kommentaarides, aga jällegi, kae nalja, ma vana emm ei lase üles neid komme!
Mis siis muud üle jääb, kui kutsume vähemalt loomakaitsegi :D!
Ehhee. Naljaninad! Isegi see Christina Aquilera (või mis iganes moodi ta nime kirjutatakse) ütles, et you can’t bring me down! Ma lauaks seda teile, aga kahjuks ei oska, mul on jube kole lauluhääl. Infoks heiteritele, seda võite teinekord kuskil naerda või selle üle nalja visata. Nagu siis, kui mul viltused hambad olid ja keegi mind järjepidevalt hambavärdjaks kutsus :D Ma tihti mõtlesin, et huvitav, mis ta elus pahasti on. Või olidki mu hambad NIIII värdjad, et inimene pidas oma kodanikukohuseks mulle sellest teada anda? Kes seda teab. Hambad on nüüd sirged ja enam mind nii ei ole kutsutud. Nüüd olen ma mõnikord lihtsalt värdjas olnud :D
Aga ok, ma krevetisalatit tegema! Tsau!